2018. aasta kevadel muutus Emajõgi sümboliks, mille kaitsmise taha eriplaneeringu vastased koondusid. Apell rääkis sel hetkel küll juba demokraatiast ja EMA jätkuvalt metsadest, kuid mõlemad jäid liiga abstraktseks, et masse mobiliseerida. Emajõge oli Faehlmann nimetanud eestlaste klassikaliseks pärisalaks. Tegu on tänaseks hääbunud kaubandustuiksoonega, millel rajanes Tartu omaaegne mõjukus. Enne ülikoolilinnaks saamist defineeris Tartut jõgi. Jõe kaudu voolas linna raha, aga see oli ka värav uutele teadmistele. Tartu aken maailma.
Emajõgi pakkus seega välja ohtralt nii ajaloolisi, pärimuslikke kui ka sügavalt isiklikke narratiive. See on tartlaste seas populaarne ujumiskoht, Emajõe kaldapealsed meelitavad järjest rohkem jalutama või niisama vaba aega veetma – kes käib kalal, kes harrastab veesporti, kes loodusromantikat, kes on investeerinud jõeäärsesse kinnisvarasse, kes tajus jõe kultuurilist väärtust. Kristiina Ehin oli juba presidendi vastuvõtu teleülekandes jõudnud riigipealt küsida, kas tema laseks oma lastel Emajões ujuda, kui kümme kilomeetrit linnaujulast ülesvoolu huugaks tselluloositehas. Poetessi küsimus resoneerus laiemalt.
Kristiina Ehin presidendi vastuvõtul
Samas poleks Emajõe kett saanud toimuda ilma sellele eelnenud teadlaste valgustustöö ja poliitiliste võitlusteta. Teadlased lõid arusaama Emajõest kui haprast ja tundlikust objektist. Nemad aitasid inimeste kujutlusvõime käivitamisele kaasa. Tsiteerides Asko Lõhmust: „Apell oli tehasevastaste diplomaatiline korpus, Emajõe kett aga nende sõjavägi.“ Teise põhjuse tänavatele tulemiseks andis veendumus muude demokraatlike mehhanismide ammendumises. Emajõe kett oli toetuskett Tartu linnavõimule, kelle palvet vabariigi valitsus otsustas eirata. See oli meeleheitlik samm inimeste poolt, kellele tundus, et neil puuduvad teised võimalused oma seisukoha kuuldavaks tegemiseks.
Keti organiseerimise idee tekkis sotsiaalmeedias. Facebooki gruppidest oli saanud selleks hetkeks oluline uudiste filter. Gruppides leitakse mõttekaaslasi, need koondavad telefoni keskjaama kombel kokku valdkonda puudutava olulise info, pakkudes samas kohe ka ohtralt tõlgendusvõimalusi. Grupp on ühteaegu väljaelamiskoht ja ideedelabor. Koht, kus saadakse ise targemaks või näidatakse näpuga vohavale rumalusele. Tselluloositehase üle arutleti peamiselt kahes grupis: „EI! Emajõe tselluloositehasele“ ja „Tartu tselluloositehas“. Esimene oli loodud 2017. aasta sügisel, teine 2018. aasta alguses, seega kõige turbulentsematel perioodidel, kui toimusid teadlaste väljaastumised, hakati koguma apellile allkirju ja paljastati leping RMK-ga. Grupi „Tartu tselluloositehas“ loomislugu on ilmekas näide sellest, kuidas teadlased ühiskondlikke protsesse kaudselt viljastavad. Virve Sõber sai kolmandat korda võimaluse oma Teaduste Akadeemia konverentsil peetud ettekannet esitada 2018. aasta jaanuaris, kui linnaosaseltside algatusgrupp korraldas esimese avaliku aruteluõhtu linnarahvale. Kui tema eelmine ettekanne aitas panna mulda apelli seemne, siis seekord tõukas ta käima Emajõe ketiga tipnenud algatuse.
Sõbra ettekannet olid pooljuhuslikult kuulama tulnud Terje Oden ja Paul Volmer. Mõlemad elavad Vorbusel, üksteisest umbes kilomeetri kaugusel. Oden on ligi 500 elanikuga Vorbuse külas tuntud nägu. Endine külavanem, kes on Vorbusel elanud pea veerand sajandit. Kasvatanud seal üles kolm last ja igakülgselt panustanud piirkonna arengusse. Ta hakkas tegutsema teadmises, et tehast planeeritakse põhimõtteliselt tema tagahoovi: „Mind käivitas ikkagi isiklik mure, et see tuleb minu akna alla. Nägin, et tehas hävitab minu senise elu ja kodu.“ Volmer on kasvanud üles Ameerikas, kuid kolinud tagasi Eestisse ning elab nüüd Vorbusel oma vanaisa majas. Varasemalt oli tegemist teretuttavatega, 2018. aasta kevadel said neist võitluskaaslased, kes tehasega seoses iga päev mitmetunniseid telefonivestlusi pidasid.
Nende jaoks muutus tehasesaaga pühaks sõjaks oma kodu ja koha eest Eestis. Seda nimetatakse halvustavalt Not In My Backyard (NIMBY) ehk mitte-minu-tagahoovis sündroomiks, mis on kodanikuühiskonna arenguga järjest loomulikumaks muutuv nähtus. Kes meist tahaks elada kodus, kus akent pole võimalik lahti teha, sest seal immitseb sisse lehka või kostab päevast päeva kõrvulukustavat müra? Või me ikkagi kannatame ära, sest teame, et seal kusagil taamal lisatakse Eesti majandusele see puuduv 0,1%? Lubasime ju uhkusega kartulikoori süüa, miks me siis ennast nendest väikestest ebameeldivustest häirida laseme? NIMBY-t on kerge parastada, kuni tegemist on kellegi teise tagahooviga, kuhu parajasti tehast, tuuleparki või kanalat ehitada soovitakse. See on kellegi teise investeering ja säästud, mis järsku võivad kaotada suure osa oma väärtusest, sest majandus on määratud kasvama ja ettevõtlusvabadus on püha. Kui kellegi isiklik rahakott jääb tühjemaks või tervis kehvemaks sellest, et kollektiivne pirukas kasvab, siis tuleb mõru pill lihtsalt alla neelata. Odenis tekitas see lootusetust: „Inimene on Eestis vähem kaitstud kui lendorav. Lendoravat kaitseb vähemalt mõni organisatsioon, inimese vääriselupaika ei kaitse teerulli eest mitte keegi.“ Ainus võimalus sellises olukorras ongi ise oma tagahoov puhtana hoida.
Odeni tagahoovi ehk Vorbuse küla peeti avalikkuses pikalt tselluloositehase kõige realistlikumaks asukohaks. Küla piirneb põhjas Emajõega ja lõunas Tallinn-Tartu maanteega. See on vaikne oaas Tartu linnapiirist kõigest paari kilomeetri kaugusel. 21 korda päevas läbistab seda vaikust külast läbi tuhisev Elroni kiirrong. Varsti möödub 20 aastat sellest, kui viimane reisija Vorbuselt rongi peale astus. Esmalt neelati peatus, nüüd lammutatakse kiiremat ühendust võimaldava trassi nimel ka Vorbuse ühte senist signatuuri, rongiaknast paistvaid nõukaaegseid daatšasid. Paljudes neist käis veel kuni möödunud kevadeni vilgas aiatöö.
Suurema osa Vorbuse külast moodustavad hajusalt paiknevad vanad talukompleksid. Siinsetel väljadel ei laiu suurlinnaga piirnevatele aladele nii omaseid üheülbalisi uuselamurajoone, kuigi vaikselt kerkib ka neid. Siin-seal turritavad eramajade ees maa seest välja elektrikaablid. Taamal seisab liikumatult kopp, oodates järgmist käsku. Kaua vaikelu Vorbusel kesta ei saa. Kinnisvaraärimehed leiavad selle koha varem või hiljem üles. Siis saabuvad siia noored pered, batuutidel hakkavad kilkama lapsed ja nädalavahetustel saab kuulda murutraktorite kontserti. Seni saab aga aeg Vorbusel omasoodu voolata, kui välja jätta rongituhin, mis korrapäraste vahedega tuletab meelde selle maailma tegelikku tempot. Oden nimetab Vorbuse küla inimese vääriselupaigaks. Maaülikooli teadlased ongi teinud möödunud aastal Tartu linnavalitsusele ettepaneku säilitada osa Vorbuse hajaasustusest miljööväärtusliku alana.
Autor: Sille Annuk
Tähtvere vallas, Vorbuse külas asuva
Kivisäki talu perenaine Terje Oden tööhoos
Võiks eeldada, et kui sellisesse looduslähedasse piirkonda soovitakse rajada kolossaalset tööstushoonet, siis tõusevad kohalikud tagajalgadele. Tselluloositehase puhul polnud reaktsioon kohene. Möödus aasta, enne kui tehasest sai kohalike seas üldse regulaarne jututeema. Enne leegitsesidpõlesid südamed Tartus, alles siis Vorbusel. Kelle jaoks oli tol hetkel elulisemaid probleeme, kes ei osanud tehase mõju omaenda eluga piisavalt seostada, kes ootasid uuringuid, kes olid juba käega löönud, kelle jaoks tundusid kriitikute väited kohtlased või isegi naeruväärsed. EMA korraldas küll 2017. aasta mais rahvamatka Vorbusele, kus suheldi kohalikega ja jagati infot, aga tõsist huvi ei näidanud esialgu üles keegi. Isegi Volmer, kes EMA aktivistidega toona vestles, pidas looduskaitsjaid pikalt ullikesteks, kes ennast asja ees, teist taga puude külge aheldavad. Sel hetkel polnud tema sõnul veel piisavalt informatsiooni, et tehasevastaste leeriga ühineda.
Autor: EMA.
EMA rahvamatk Vorbusel, 2017. kevad
Muutus saabus tol jaanuarikuu õhtul, kui Sõber tselluloositehasega kaasnevad riskid veelkord alla joonis. Ürituselt lahkudes tundsid Oden ja Volmer, nagu oleks keegi olulist infot nende eest seni teadlikult varjanud. Nad otsustasid ise rahvavalgustajateks hakata ja luua Facebooki grupi tehast puudutava teabe koondamiseks. See oli igati loomulik. Need, kes süüdistavad tselluloositehase vastaseid vähese teadmise pealt kujundatud hoiakutes, eiravad fakti, et paljude eriplaneeringu peatamise nimel võidelnud inimeste esmane reaktsioon kahtluste tekkimisel oli info juurde kogumine: linnaosaseltsid lõid selleks infoürituste formaadi, Erik Puura kaevus Soome foorumitesse, isegi Tartu linn lõi oma kodulehele eraldi sektsiooni, kuhu pandi üles kogu tselluloositehast puudutav meediakajastus ning lingid olulisematele ametlikele dokumentidele. See oli meeletu kollektiivne andmekaeve, mis toimus paralleelselt mitmes seltskonnas. Inimesed lugesid seadusi, seaduste seletuskirju, rakendusakte, arengukavasid, veemajanduskavasid, tutvuti ministeeriumide omavahelise kirjavahetusega, esitati teabenõudeid. Muidugi, sellist andmete kogumist juhtisid hirm ja kahtlused, kuid kahtlemata teadsid peamised aktivistid tehasest rohkem, kui neid raadioeetris pidevalt emotsionaalsuses süüdistanud rääkivad pead, keda kuulates on selge, et nemad on piirdunud ainult pinnase sonkimisega. Nad olid kas endiselt miljardi lummuses või veendunud selles, et eriplaneeringu protsessis pole põhjust kahelda.
Facebooki grupid tõid kokku kahtlejaid. Sinna postitati iga uus tehase teemal avaldatud infokild, mida siis ühiste pingutuste tulemusena prooviti lahti muukida. Nii Odeni kui Volmeri päevad algasid tol kevadel varahommikuse meediamonitooringuga. „Meil oli nali, et ärkad hommikul üles ja vaatad kahele poole voodis – ühel pool Kohava, teisel pool Polli,“ meenutab Oden. Facebooki grupp kogus jõudsalt liikmeid, lõpuks oli neid pea 2000. Oden ja Volmer pidid administraatoritena seda pulbitsevat avalikkust ohjama. Juba varajases faasis leidus neid, kes soovisid hangudega tänavatele minna. Grupi reeglid olid avaliku korra rikkumisele või vägivallale õhutamise suhtes karmid, samuti ei tolereeritud isiklikke solvanguid. Põhjust ettevaatuseks oli Volmeri sõnul enam kui küll: „Meil oli hirm, et kui keegi mingi väga nõmeda ürituse korraldab, siis seostatakse seda kõikide kriitikutega.“ See oli ka üks põhjus, miks esimene inimketi ideed kombanud postitus grupist kustutati.
Taasiseseisvumisperioodil edu toonud kodanikuaktivismi praktikate nostalgiline taaskasutamine oli moes: avalikud kirjad, kultuuriinimeste pleenumid, rahvakontserdid. Nii oli ka keti idee tollel kevadel laiemalt õhus. Indrek Vainu mäletab kohvinurga vestlusi, kus arutleti võimaluse üle planeeritaval Rail Balticu trassil inimkett moodustada. Tselluloositehasega seoses kaalus EMA tõsiselt veesõidukitest moodustatud karavani, mis liiguks Vorbuselt Tartusse ja sealt edasi Peipsi järve. Seega polnud kuigi üllatav, kui keegi käis rahvaketi idee varsti uuesti Facebooki grupis välja. Volmer selgitab, et kuna paar nädalat hiljem ei soovinud tänavatele minna enam üksikud inimesed, vaid sellist hoiakut väljendasid paljud, siis asuti ettepanekut tõsiselt kaaluma. Administraatorid tajusid rahva tunnet, mis ütles, et virtuaalruumis arutlemise aeg on möödas. Laiapõhjalise pahameele otseseks ajendiks oli valitsuse otsus eirata Tartumaa omavalitsuste pöördumist ning eriplaneeringuga plaanipäraselt edasi minna. Seda tõlgendati katsena tehast jõuga läbi suruda. „Meil tekkis küsimus, et kui inimeste kirjalik tahteavaldus ei loe ja linnavalitsuse seisukoht ei loe, siis mis siin riigis üldse loeb?“ selgitab Oden. Ketiga sooviti pakkuda linnavalitsuse seisukohale rahva tuge. See polnud korraldajate sõnul mitte protesti-, vaid toetusmeeleavaldus.
Autor: Kristjan Teedemaa
Emajõe keti korraldajad Terje Oden (vasakult),
Anneli Roose, Paul Volmer ja Jüri Pilm.
Selleks hetkeks olid kahe Facebooki grupi moderaatorid korra juba füüsiliselt kokku saanud. Kiirelt saabus mõistmine, et eesmärgid on ühised ning sotsiaalmeedias toimetamisest üksi nende saavutamiseks ei piisa. Lahtiseks jäi ainult küsimus, mida ja millal teha. Emajõe kett sündis kollektiivse mõttetöö viljana – üks pakkus kontseptsiooni, teine nime, kolmas toimumisaja, neljas sidus selle kõik ühtseks looks. Korraldusega võis Odeni ja Volmeri hinnangul seotud olla kuni 60 inimest, kuid põhitöö tegid siiski ära kahe grupi neli moderaatorit. Mitte keegi neist polnud varem midagi sellist korraldanud, mõni polnud isegi meeleavaldusel osalenud. Oden tegeles reklaamiga, Volmer esinejatega. Kuskilt oli talle vahendatud Lenna Kuurmaa kontakt, kes aitas korraldajaid eri muusikutega kokku viia, mõni võttis ka ise ühendust ja avaldas soovi esineda. Lõpuks oli Emajõe keti eeskava niivõrd vägev, et korraldajad kartsid, et tullakse meeleavalduse asemel tasuta kontserti kuulama. Odeni väitel seda siiski ei juhtunud, sest kui kett oli fikseeritud, öeldi talle tagumiste sildade juures, et kontserdile pole aega jääda. Inimesed ruttasid poodi või tagasi aiamaale.
Emajõe kett
Emajõe keti toimumispäevaks oli määratud 19. mai. Sel suviselt palaval laupäeval Emajõgi kihas. Mitte ainult kaldarinnatisel, kus üksteise käest kinni hoidvatest inimestest moodustus üle nelja silla tihe ahelik, ka vees toimuv meenutas Emajõe kuldaegu. Hulganisti eri suuruses aluseid: vaikselt podisevad mootorpaadid, saledad süstad, luksuslikud kaatrid, kohmakalt edasi liikuvad SUP-lauad ja kõige krooniks loomulikult ajalooline mustendav lodi. Atlantise ees sai anda allkirju uuele apellile. Raekoja platsi oli püsti pandud tehasega kaasnevat lõhnahäiringut demonstreeriv haisutelk. Tegevust jagus igale maitsele. Eri hinnangutel oli kohal kuni 4500 inimest. Õhus oli positiivset särtsu ja elevust. „Inimesed olid hästi häälestunud,“ meenutab Oden. Peeti kõnesid. Taas kord oli kohal Kristiina Ehin, kes seekord tegi hõbeketti vette visates kummarduse Betti Alverile. Sest sõnadest oli jäänud väheks, oli vaja tegusid. Emajõe kett oli tegu. See oli üks suuremaid taasiseseisvusaja massimeeleavaldusi.
Ainar Ruussaar nimetas kohaletulnuid hiljem raadioeetris „väikeseks häälekaks vähemuseks“. ERR-i ajakirjanik Taavi Eilat kirjutas Päevalehes aga suisa, et rahvas oleks Polli ja Kohava üritusel kividega surnuks loopinud. Tema sõnul kett polnudki päris kett, sest mõni auk oli sisse lipsanud. Oli vaid müüt, mis ei sallinud teisitimõtlemist. Teisitimõtlejad olevat tembeldatud rahvavaenlasteks. Toonastele aruteludele iseloomulikult astus Eilat enda sõnul välja arvamusvabaduse ja faktide kaitseks, hüljates aga ise peagi faktid emotsioonidest tiinete kujundite kasuks. Tegemist oli äärmiselt jõulise arvamusavaldusega, mis kõigil tehasevastastel siiamaani valuliku reaktsiooni esile kutsub.
Terake tõtt Eilati arvamusloos siiski leidub, kui ta mainib, et tehasevastaste sooviks oli suruda nii teadlastele, poliitikutele kui ka ajakirjanikele peale kindel viis teema käsitlemiseks. Nii räägivad ka Oden ja Volmer mulle aasta hiljem, et rahvusringhääling „vaikis täiesti maha selle, mis Tartus toimus“, sest ei näidatud üldpilti ega mastaapi, kuigi tegelikult oli „Aktuaalse kaamera“ sama päeva uudistesaates mitmeid üldplaane ketist. Samasuguseid etteheiteid ERR-i kallutatuse kohta esitavad ka mitmed apelli liikmed, kellega sel teemal vestlen. Küll polnud sõna saanud allikad representatiivsed, küll oli väljaande üldine tonaalsus ärihuvide poole kaldu. Mõni väidab koguni, et „Aktuaalne kaamera“ ei kajastanudki ketti. Seega tõepoolest, sotsiaalmeedia vahendusel käis hoogne müüdiloome. Toimuvale tuli pakkuda mingeid tõlgendusi. Kui kajastus ei lange kokku subjektiivselt kogetuga, siis eri interpretatsioonide kaalumise asemel on põhjust kahtlustada riiklikku uudisteportaali koordineeritud mõjutustegevuses. Hiljem on mälu selle arusaama kinnitamiseks vasturääkiva info kustutanud. Sedasi on tõepoolest lihtne jõuda alternatiivsete faktide paranoilisse maailma.
“Aktuaalse kaamera” lugu Emajõe ketist
Nii Eilati kui ka paljude tehasevastaste nägemusest olid puudu pooltoonid. Eilat vaikis maha, et tehase pooldajad said meedias sõna nii enne kui pärast Emajõe ketti ja ketini oligi jõutud suuresti kirgliku, kuid kokkuvõttes ummikusse jooksnud avaliku debati tulemusena. Tehase kriitikud olid aga eravestlustes ja sotsiaalmeedia lõimedes loonud enda jaoks saagast mustvalge narratiivi, millest irdumist peeti kallutatuse, rumaluse, omakasu või erilise jultumuse märgiks. Nagu paarisuhte hävitab lõpuks see, kui partnerit ei nähta inimesena, vaid karikatuurina häirivatest isiksuseomadustest, nii pole ka ühiskondlikes konfliktides võimalik dialoogi pidada, kui üks pool meenutab pidevalt teisele tema emotsionaalset labiilsust ja teine kahtlustab esimest seitsmes surmapatus. Just sellisesse punkti olid diskussioonid tehase ümber 2018. aasta kevadeks jõudnud.
Emajõe keti tulemusena kirjutavad arendajad paar nädalat hiljem artikli, kus teatavad, et nende vaimusilmas jääks tehase ideaalne asukoht Tabiverest lääne poole, Vorbusest umbes 10 kilomeetri kaugusele. Ka Emajõe kaldast oleks uus asukoht umbes sama kaugel olnud. Seda tõlgendati nendepoolse kompromissina, mis tähendanuks suuremaid kulutusi vee sisse- ja väljavoolu juhtimiseks, kuid oleks säilitanud asukoha Tartu lähistel. Nüüd on meedia juba aru saanud, et tselluloositehasega kaasnev konflikt genereerib klikke. Kolm suuremat meediakanalit saadavad kärmelt oma reporteri kohapeale. Ülesanne on lihtne: küsige kohalikelt, mida nad arvavad sellest, et nende tagahoovi planeeritakse tselluloositehast? Mis sest, et eriplaneering endiselt seisis ja seega polnud alanud ka võimalike asukohtade võrdlemine. Serveerime Kohava ja Polli jutu lõpliku tõena. Äkki õnnestub tabada inimlikku šokki. Vorbusele me Tallinnast küll ei jõudnud, aga seda võimalust ei saa käest lasta. Eriti veel nüüd, kui läheneb hapukurgihooaeg ja rahvas on tehase teemal emotsionaalselt üles köetud. Sisulise dialoogi vahendamise asemel eelistas ajakirjandus kriitilisel hetkel oma majandushuvidest lähtuda.
Meediaväljaannete loogikast lähtudes tegutsesid edasi ka Emajõe keti korraldajad. „Me saime omavahel aru, et rauda tuleb taguda, kuni see on veel kuum. Mingisuguse löögi olime ketiga tselluloositehasele juba andnud, nüüd tuli anda kohe teine, kolmas ja neljas, mitte jääda ootama, et nad mingi uue kavalusega vahepeal välja tulevad,“ põhjendab Oden valitud taktikat. Ta helistab pärast arendajate arvamusloo ilmumist ühele oma tuttavale Tabiveres ja küsib, mida seal ette võtta kavatsetakse. Sellest tuttavast sai hiljem üks Tabivere keti organiseerijatest. Tartlased sisendasid Tabivere elanikele, et nad ei jää oma võitluses üksi, Tartust tuleb lisavägesid. Ja tuligi. Taas oli kohal Ehin. Oma etteastet sai korrata Tõnis Mägi. Tartust veeti kohale haisutelk, millega saadeti tutvuma riigihalduse minister Janek Mäggi. Rääkimata sellest, et mitmed käed said kuu aega hiljem teistkordselt inimketi moodustada. Tabivere kett tõi endaga kaasa järgmise töövõidu aktivistidele. Paar päeva hiljem teatab valitsus, et algatab menetluse eriplaneeringu koostamise lõpetamiseks. Pidev surve avaldamine andis tulemuse, kuid poleemika tehase ümber ei näita ka valitsuskabineti otsuse järel vaibumise märke.
Vastupidi, pärast valitsuse otsust korraldatakse kolmaski inimkett, seekord tunduvalt väiksemas mastaabis, mida seetõttu nimetatakse soojendusketiks. Tartumaalt ja Emajõe äärest võetakse suund hoopis piirilinna Narva. „Paul helistas mulle pärast Tabivere ketti ja arvas, et nad ikkagi tahavad seda tehast ehitada. Järgmine koht olevat Narva, et hakkame Narvas inimesi aktiveerima,“ meenutab Linda-Mari Väli, kes EMA egiidi all tegi Emajõe ja Tabivere keti korraldajatega tihedat koostööd. EMA vahendas aktivistidele infot ja oli Emajõe keti suurim rahaline sponsor. Algselt plaaniti üritust isegi ühiselt korraldada. Narvas tehtigi sisulisemat koostööd. EMA pressiteate väitel said seal kokku metsakaitsega tegelevate kodanikuühenduste esindajad. Kust tekkis arusaam, et tehast planeeritakse Narva, jääb arusaamatuks. Arendajad olid selle võimaliku asukohana sadamate läheduse tõttu välistanud. Tõsi, mitmed algatatud eriplaneeringu kriitikud nägid realistliku alternatiivina just Ida-Virumaad. Seda mainib võimaliku asukohana näiteks Ülo Mander Teaduste Akadeemia raportisaruandes. Eestlaste alateadvus on paraku selline, et kui ülejäänud riiki nähakse rahvuspargina, siis Ida-Virumaa heiastub pigem tossava tööstusmaastikuna, kuhu on mugav susata igasuguseid industriaalobjekte. Sealsed elanikud on nendega juba harjunud ja peaksid iga sellise projekti avasüli vastu võtma. Eriti veel siis, kui planeeritav tööstus lubab olemasolevaga võrreldes vähem keskkonda saastada. Selliste argumentidega õigustati korduvalt näiteks seda, miks tselluloositööstus Äänekoskisse sobib, kuid Tartu lähistele mitte. Igatahes, nii nagu Facebooki kõlakodades levivad vandenõuteooriad, nii levivad seal ka kuulujutud. Üks selline tundus piisavalt usaldusväärne, et minna Narva kohale ja tõmmata käima sealset kogukonda mobiliseeriv Facebooki grupp. Väidetavalt olid narvakad liigutatud eestlaste huvist nende elukeskkonna pärast. „Paljud tundsid, et see on kõige suurem lõimumisakt üldse,“ kinnitab mulle Oden.
Siseringis tehti sel hetkel nalja, et maakonnast maakonda käies äratatakse tänu tehasele kogu eesti rahvas. Enam polnud küsimus selles, mitu milligrammi fosforit Emajõgi välja kannatab või kuidas see mõjub ülikoolilinna brändile. Üks Tabivere inimketi korraldajatest oli meedia vahendusel öelnud, et säärast tehast pole vaja mitte kusagile Euroopas. Narvas seisti vastu tselluloositööstusele kui sellisele. Oli see enesekindlus, mis edukate kettidega oli tekkinud, või Facebooki arutelude käigus kristalliseerunud veendumus, et Eestisse selline tehas ära ei mahu, igatahes edendasid kodanikuaktivistid mitmel pool Eestis selleks hetkeks hoiakut, et uurida pole siin enam midagi. Meie reostusnorm on null! Tõepoolest, nii kategooriline väide ei vajagi lisauuringuid.
Konkreetsete kontuuridega arutelud muutuvad masside lisandudes hägusaks. Teadlaste andmepõhistest arutluskäikudest võtavad massid järeldused, millega käiakse tihti meelevaldselt ringi. Neist tuletatakse uusi järeldusi, mis on motiveeritud isiklikust kogemusest, kujunenud väärtushinnangutest, eelarvamustest, kuulujuttudest, tunnetest. Jah, ka nendest. Selles keerulises protsessis võib hajuda esialgne fookus. Nii paistsid Tabivere ketis silma Rail Balticu vastaste plakatitega härrasmehed. Üks võitlus haagitakse teise külge. See muutub osaks mingist suuremast ahelast, mis kannab kellegi jaoks pealkirja „Käed eemale Eestimaast“, kellegi teise jaoks „Meil pole planeeti B“ ja kolmanda jaoks „Kõik ärimehed on pätid“. Nimetatud narratiivid tundusid tselluloosisaaga käigus põhjendatud ja aktuaalsed.
Masside teadvuses kinnistus Emajõe kohta kaks fakti: hinnang on halb, tehas lisab palju fosforit.
Meenutame, et masside eriilmelised võitlused koondusid Emajõe ümber. Maaülikooli teadlasena jõgede seisundit uuriv Peeter Pall leiab, et Emajõgi oli hea põhjus, mida eriplaneeringu vastased said ettekäändeks tuua. Ideaalne vapiloom. Peamine, mida Emajõe kohta tselluloosisaaga käigus korrutati, oli Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavas leiduv hinnang Emajõe tervisele. Viie palli skaalal oli see hinnatud kahe palliga ehk olukord jões oli 2013. aastal seireinfo põhjal halb. Teine ohtralt käsitlemist leidnud teema puudutas tehase väidetavalt üüratut fosforiheidet, mida Emajõgi mitte mingil juhul välja ei kannata. Erialaspetsid rääkisid muidugi ka muust – veetemperatuuri tõusust, heitvees sisalduvatest raskmetallidest või muutustest vee hapnikusisalduses –, kuid masside teadvuses kinnistus Emajõe kohta kaks fakti: hinnang on halb, tehas lisab palju fosforit (kusjuures teadlaste vaidlustes erinesid hinnangud koguste kohta suurusjärkudes), järelikult ei saa hinnang kuidagi paremaks minna. Emajõe seisund taandati ühele näitajale.
Paraku on veekogu samasugune keeruline ökosüsteem nagu mets. Ka jõe või järve tervislikku seisundit määrab hulk eri faktoreid, mh ka fosfor kui vetikate peamine toitaine. Aga fosfor pole põhjus, miks Emajõe seisund praegu halvaks on hinnatud. 2013. aastal olid üldfosfori näitajad kõigis Emajõe mõõtmispunktides väga head ning kõiguvad hea ja väga hea piiril tänaseni. Lisaks voolab fosfor reeglina jõest lihtsalt läbi ja muutub probleemseks pigem aeglase voolu korral. Veemajanduskavas toodi probleemidena välja hoopis Võrtsjärvest pärineva vetikakoosluse domineerimine ning põhjaloomastiku seisund. Nimelt on jõe alamjooksul ennast sisse seadnud võõrliik – rändvähk. Neid probleeme luubiga vaadeldes ilmneb, et veemajanduskavas antud hinnang võib olla vaidlustatav.
Nimelt avaneb luubi alt maailm, kus teaduse pakutavad hindamismudelid pole täiuslikud, sõltuvad kontekstist, vajavad lisaandmeid ja tihti ka pidevat revideerimist. Nii pannakse näiteks mingite olemuslike tunnuste järgi (valgala suurus, vee värvus, voolukiirus) kokku veekogude tüpoloogia. Vastavalt veekogu tüübile kujunevad ka klassipiirid ehk eeldatav arusaam sellest, milline võiks olla veekogu elustik liigirikkuse ja dominantliikide mõttes. Paraku on iga veekogu omaette isiksus, kes inimese loodud mudelitesse ühel või teisel põhjusel ära mahtuda ei taha. Nii jäeti veemajanduskava lõpphinnangus Võrtsjärve fütoplankton üldse arvestamata, sest see ütleb rohkem Võrtsjärve kui Emajõe tervise kohta. Ilmselt oleks Emajõgi sellisel juhul saanud kõige halvema võimaliku seisundihinnangu. 2016. aasta hüdrobioloogilise seire aruandes toodi aga selge sõnaga välja, et suurselgrootute hindamissüsteem jääb voolulembeste liikide vähesuse all ägava Emajõe jaoks piiratuks. Seda tuleb veel kalibreerida ja hoolikamalt valida indikaatoreid, mis jõe seisundit kõige paremini peegeldavad. Põhjaloomastiku probleemid võivad uurijate hinnangul osalt tuleneda hoopis ebasobivatest proovivõtu kohtadest. Proove võetakse Emajõel kolmest kokkulepitud kohast. Võib vabalt juhtuda, et kui valida selleks suvaliselt kolm pisut kiirevoolulisemat lõiku, tuleksid tulemused teistsugused, näiteks rändvähi arvukuse osas. Võõrliigiga seoses on keskkonnaministeeriumis välja töötamisel määrus, mis lubab rändvähi esinemise seisundi määramisel arvestamata jätta, kuna selle levikut pole võimalik tõenäoliselt takistada. Nii saab probleeme lahendada paberil, kuid kas ka looduses?
Seega väide, et Emajõe seisund on fikseeritud ning edasisele arutamisele ei kuulu, mida tehasevastased järjekindlalt korrutasid, ei vasta tõele. Ka teadustulemused on vaidlustatavad, ka Emajõe uurijate jaoks on senini lahendamata küsimusi. Kas Emajõe äärde oleks võinud siis tselluloositehase püstitada? Pall arvab, et Emajõgi oleks tehase ära kannatanud küll, kuigi see oleks eeldanud tehase heitveele olemasolevate seadustega võrreldes rangemate normide kehtestamist: „Kui sealt väga räiget orgaanikat või toksilisi aineid sisse poleks tulnud, siis oleks veekvaliteet langenud ehk tagasi kümne aasta tagusele tasemele.“
Teine lugu on Peipsi tervisega. See on veekogu, mille kaitseks tõepoolest oleks võinud keti korraldada. Peipsi probleemiks on toitained lämmastik ja fosfor. Olgugi et nõukogude ajaga võrreldes on Eesti fosforiheidet kordades vähendada suutnud, voolab endiselt Emajõest Peipsi järve igal aastal keskeltläbi 200 tonni fosforit. Sellest poole moodustab normaalne looduslik foon metsadest ja soodest, ülejäänu jõuab järve inimtegevuse tulemusena ning peamiselt põllumajanduses kasutatavatest väetistest ja taimekaitsevahenditest. Puhastusseadmed teevad Tartus nii head tööd, et linna aastane fosforiheide järve on 4 tonni. Selle tegevuse maksavad hetkel kinni tartlased, kelle veearvete kuupmeetri hinnast moodustab heitvee puhastamine kolmveerandi. Kokku jõuab valgalalt järve sõltuvalt ilmast umbes 700 tonni fosforit aastas. Pool sellest voolab Narva jõe kaudu merre, ülejäänu settib põhja või muutub toitaineks vetikatele.
Hüdrobioloog Peeter Nõges usub, et isegi kui Eesti ja Venemaa mõlemad suudaksid oma reostuskoormust märgatavalt langetada, läheks setetes leiduva fosfori ja lämmastiku tõttu kuni 30 aastat aega, enne kui toitainete kontsentratsioonid järves muutusi peegeldama hakkavad. Teatavaks optimismiks annab siiski põhjust liigilise koosseisu paranemine. „See on väga tundlik parameeter. Iga põhjaelustiku liik on omaette isiksus. Mõned on rohkem reostustundlikud, teised vähem. Viimastel aastatel on hakanud tagasi tulema reostust vähem taluvaid liike,“ ütleb Nõges. Ta on ühtlasi veendunud, et fosforikoormuse osas poleks tarvis olnud mingeid uuringuid – juba praegu saab öelda, et seda suurendada ei tohi.
Tselluloosisaagas käigus tormasid Emajõe seisundi osas hinnanguid jagama igat masti keskkonnateadlased, ökoloogid, poliitikud, kirjanikud, muusikud ja inimesed tänavalt.
Palli ega Nõgese seisukohad pole mõeldud esindama lõplikku tõde. Pigem annavad nende kirjeldused veekogude tervisest aimu, kui keeruline on selles valdkonnas tõsikindlate hinnangute andmine. Bioloogiaharidusega Pall ei soostu mulle Peipsi kohta üldse kommentaare jagama, sest see jääb väljapoole tema kompetentsi hüdrobioloogina. Peipsist rääkigu need teadlased, kes on seda uurinud. See on väga teistsugune suhtumine võrrelduna tselluloosisaagas nähtuga, kus Emajõe seisundi osas tormasid hinnanguid jagama igat masti keskkonnateadlased, ökoloogid, poliitikud, kirjanikud, muusikud ja inimesed tänavalt. Teadjamad argumenteerisid raamatutarkusele tuginedes, kuid rohkelt oli ka neid, kes oma hinnangu põhjendamiseks rääkisid vee värvusest või vooluhulgast, teadmata, mis neid parameetrid üleüldse mõjutab või kuidas on need ajas muutunud. Poole aastaga juurdus käibetõde, et Emajõe veekvaliteet on halb. Enne ega pärast see Tartus teemaks pole olnud. Ei ole tulnud ka uut apelli ega Emajõe ketti, mis nõuaks veekvaliteedi parandamist. Tegudele ärgitas tartlasi ohutunne.
Tselluloosisaaga käigus saime teada, et eestlased võtavad väga suure ohu korral üksteisel käest kinni. Aga me saime ka kinnitust, et massimeeleavaldused on jätkuvalt kõige efektiivsem meede poliitikute survestamiseks. Rahvakettidest algas eriplaneeringust välja tagurdamise pikaldane protseduur.
Autor: Ave Taavet