5. OSA
MUNITSIPAAL-
POLIITIKA TÄHETUND
2017. aasta sügisel toimuvad Eestis kohaliku omavalitsuse valimised. Tartus räägitakse igipõlistel teemadel: probleemid bussigraafikutega, ühenduste puudumine Euroopaga, investeeringute meelitamine Lõuna-Eestisse, uued sillad, rattateed, õhku on paisatud isegi trammiliini mõte. Tselluloositehast käsitletakse valimisdebattides ainult ääremärkusena. Aga käsitletakse. Ja seda põhjusega, sest need valimised on varasemaga võrreldes erilised.
Valimistulemused jõustavad haldusreformiga paika pandud uued omavalitsuste piirid. Tartu linn kasvab 115 ruutkilomeetri võrra. Enda alla neelatakse Tähtvere vald, mis kirdes piirneb Emajõega. Just seal asub Vorbuse küla, mida on avalikkuses seni käsitletud tselluloositehase kõige tõenäolisema asukohana. Erakondade seisukohad tehase küsimuses on valimiste eel ettevaatlikud. Kõik justkui joonduvad linnapea Urmas Klaasi eestvedamisel arusaama taha, et vastuse andmiseks on tarvis enne teha laiapõhjalised, läbipaistvad ja usaldusväärsed uuringud. Klaas toonitab igas sõnavõtus, et hea elukeskkond on Tartu jaoks äärmiselt oluline. Kui peaks selguma, et tehas elukeskkonda mingil moel ohustab, siis seda ei tule. Mitte kuskilt pole välja lugeda, et paar kuud hiljem moodustatakse Tartu linnavolikogus arendajate ja ministrite vastu ühisrinne ning kaevatakse riik kohtusse. Uuringutest ei taha siis keegi enam midagi kuulda.
Klaas esineb küll kõnega 2017. aasta kevadel Raekoja platsil peetud EMA tehasevastasel miitingul, aga nagu Linda-Mari Väli ütleb, siis oli meeri sõnavõtt vaoshoitud ja tasakaalukas. Ükski punkt Reformierakonna Tartu valimisprogrammis tehast ei puuduta. See oleks läinud ka vastuollu erakonna senise ettevõtjasõbraliku kuvandiga. Ka teised erakonnad ei kiirusta pooli valima. Marju Lauristin põhjendab sotside ettevaatlikkust sooviga poliitilist vastandumist vältida. „Ei ole hea idee panna see küsimus kampaaniasse sisse, sest nii tekib otsekohe polariseerumine.“ Tema sõnul oli vaja tehase üle rahulikult arutada.
Allikas: ERR
Urmas Klaas EMA meeleavaldusel 2017. aasta mais.
Kõige häälekamalt hakkab tehase vastu sõdima IRL. Seda võitlust veab keemiku haridusega Peeter Laurson. Ta näeb puidukeemias ohtu inimeste tervisele ja Eesti puhtale elukeskkonnale. Laursoni positsioon tehase küsimuses on jäik – ta ei poolda selle rajamist ka kusagile mujale Eestis. „Suured riigid võivad mingi piirkonna ära reostada, kuid Eesti pole selline maa, kus reostus saaks olla teenimisallikas.“ Laursoni eestvedamisel läheb IRL-i valimisprogrammi sisse punkt: „Seisame vastu reostusohtliku tselluloositehase rajamisele Emajõe vesikonda.“ Sellest saab tema isiklik valimisratsu. Teema, millest ta räägib väsimatult valijatega kohtudes.
Kuigi hiljem hakkasid kriitikud Tartu munitsipaalpoliitikute tehasevastasust tõlgendama olupoliitikana, siis Laursoni vastuseis sellele kirjeldusele kindlasti ei vasta. Tema süda põles heleda leegiga. Ta asutab veel enne valimisi koos kolme erakonnakaaslasega MTÜ Emajõe Kaitseks. Enda sõnul selleks, et tekitada rohkem barjääre planeeringuprotsessi, juhuks kui volikogu uks jääb talle suletuks või uus linnavõim tema algatusega kaasa ei tule. MTÜ Emajõe Kaitseks on lisaks Tartu linnale ja EMA-le kolmas riigi eriplaneeringu algatamise korralduse kohtusse andnud hageja.
Kui keegi oleks tahtnud enne valimisi teha pilti kohalikest poliitikutest, kes tselluloositehase planeeringu takistamise omale lipukirjaks on võtnud, oleks lisaks Laursonile ilmselt ainsana pildile sobitunud Asko Tamme, linnaosaseltside algatusrühma juht, apelli tuumikliige ja alates 2017. aasta kevadest ka sotside kandidaat Tartu linnas. Sotsid olid Tamme jaoks maailmavaateline valik, poliitikasse minek aga viis võimendada oma seisukohti tehase küsimuses. Paraku ei leidnud need sotside seas laiapõhjalist toetust. „Mulle öeldi, et erakond pole selles asjas veel seisukohta võtnud.“ Õigemini, partei ametlik positsioon oli, et tehakse kõik selleks, et planeerimisprotsess oleks läbipaistev, kvaliteetne ja põhjalik. Sellest tulenevalt pidi Tamme ka oma lubadusi valijatele disainima kraadi võrra pehmemaks. Personaalse kampaaniavideo filmib Tamme Vorbuse väljal. Tema sõnum valijatele on klipis lihtne: kui valite minu, siis keeran ümber iga kivi, vaatan iga jõekääru sisse ja puu taha, et kõik asjad saaksid selgeks. Ta kahtleb, kas resoluutsema loosungiga olnuks võimalik nimekirja pääseda. Tehaseskepsisega toetust võita osutus ka valijate seas lõpuks keeruliseks. Isegi Tamme sõbrad leidsid, et ta kuseb vastutuult. Tehas olevat ammu ära otsustatud. Lõpuks kogus Tamme valimistel 110 häält ja jäi esialgu volikogu ukse taha. Laursonil läks 253 häälega veidi paremini. Tema valiti nimekirjas kolmandana linnavolikogu koosseisu.
Asko Tamme valimisreklaam 2017. aastast
Need tulemused peegeldavad üldisemat hoiakut Tartus 2017. aasta sügisel. Oktoobris 2017 miljardiprojekt veel ei lõhestanud ühiskonda ega lõhkunud sõpruskondi. See võimaldas poliitikutel alustada lauset mõttega hea elukeskkonna tähtsusest ning lõpetada jutuga puidu väärindamise vajalikkusest. Kategoorilisema seisukoha võtmata jätmist sai põhjendada vajadusega teostada eelnevalt uuringud. Kuna lõpuks seisab Tartu linnavõim eriplaneeringu lõpetamist soovides vastu ka uurimisele, on linnavolikogu ja linnapea käitumist peetud silmakirjalikuks ning olupoliitiliselt motiveerituks. Teised jällegi leiavad, et kohalik võim näitas tselluloosisaaga ajal riigimehelikkust, kaitses oma kogukonna huve ning lähtus seejuures teaduslikest seisukohtadest.
Mis hetkel muutus linnapea alalhoidlik teeme-uuringud-ära hoiak tehase suhtes kategoorilisemaks, teab vaid Klaas ise. Avalikus kommunikatsioonis markeerib murdepunkti Klaasi avaldus 2018. aasta 22. veebruaril Vanemuise kontserdimajas peetud pidukõnes. Muuhulgas ka publikus istuva Jüri Ratase poole pöördudes kuulutab Klaas, et euroopalikus kultuuriruumis pole mõeldav, et loodus- ja elukeskkonnale pöördumatute mõjudega keemiatehast planeeritakse kohalikku kogukonda arvestamata. Ta nõuab oma kõnes tartlastele avalikult vetoõigust. See on väga jõuline avaldus, mida Klaas mõned päevad hiljem intervjuudes täiendab. Ta esitab siis pika loetelu Tartu linna jaoks probleemsetest punktidest: liiga lõdvad keskkonnanormid, eriplaneeringu seaduse väänamine planeeringuala kitsendamiseks, võimalikud vastuolud veemajanduskava ja linna arengudokumentidega.
Need võiksid kõlada kaalukate argumentidena. Poliitikud ja analüütikud tituleerisid selle aga kohe katseks valijate seas odavat populaarsust võita. Mõned toonased ministrid, kellega artikli tegemiseks suhtlen, nimetavad seda siiani Klaasi isikliku valimiskampaania alguseks. Sellised süüdistused võrsuvad arusaamast, et poliitik on tuulelipp, kes hülgab põhimõtted kohe, kui on võimalik maast hääli korjata. Veebruariks apellile antud allkirjad näitasid, et maas võib lebada tuhandeid hääli. Andrus Ansipi kunagine võitlus linnapeana Tartu vangla rajamise vastu oli eeskujuna samuti varnast võtta – isegi kui tehas lõpuks ehitatakse, siis häälekas vastuseis jääks valijatele meelde ja saaks hiljem väärikalt tasutud. Aasta hiljem peetud Riigikogu valimistel Reformierakonna Tartu esinumbriks olnud Klaas neljakordistaski oma häältesaagi. Seega õnnestunud poliitiline kalkulatsioon? Eriti veel avestades asjaolu, et opositsioonierakonnana sai oravapartei hea võimaluse palle korraga mõlemasse väravasse taguda: Klaas seisab keskkonna ja Tartu eest, samal ajal peakontor eesotsas Kaja Kallase ja Jürgen Ligiga räägib turuliberaalidele omast juttu ettevõtlusvabaduse kaitsmisest.
„Apelli teadmised ja ekspertiis olid väga olulised – need toetasid meie arusaamu ja kiirendasid seisukohtade kujundamist,“ kirjeldab Klaas apelli rolli.
Klaas ise sellise tõlgendusega loomulikult ei nõustu. Ta ei nõustu isegi väitega, nagu oleks tema vaadetes eriplaneeringule mingi põhimõtteline kannapööre üleüldse toimunud. Miks aga sellisel juhul kasutada vestluses mitmel korral mõistet „murdepunkt“? See „murdepunkt“ saabus Klaasi sõnul teemaga süvitsi tegeledes ja järjest targemaks saades. Siinkohal oli suurt abi ka Tartu teadlastest, kes apelli koosseisus trügisid esialgu ise kabinetiuksest sisse, et seejärel juba koos linnavõimuga paarisrakendis ühise eesmärgi nimel töötada. Tartu linnasekretär Jüri Mölder ütleb, et tema pikaaegse tööstaaži juures oli nii intensiivne kahepoolne suhtlus ning koostöö ainukordne. Igapäevaselt linnal sellise kaliibriga teadlasi palgal pole. Apelli pakutud sisendist tuli kinni haarata. „Apelli teadmised ja ekspertiis olid väga olulised – need toetasid meie arusaamu ja kiirendasid seisukohtade kujundamist,“ kirjeldab Klaas apelli rolli.
Linnavalitsus ei teinud koostööd ainult apelliga. Märkimisväärseks kujunes ka Erik Puura panus. Tema ja Ülo Mander selgitavad veebruari keskpaigas volikogu komisjonide ühisistungil tehasega kaasnevaid keskkonnariske, Puura peab tehase keskkonnamõjude suhtes kriitilise ettekande ka 7. märtsi volikogu avalikul istungil. Mäletatavasti oli Puura kaasatud Est-Fori akadeemilise nõukoja tegemistesse. Tema pidi detsembris kaitsma kolme rektori lepet pahaste TÜ teadlaste ees. Paljud arvasid, et Puura toetab isiklikult tselluloositehase projekti. Keskkonnakaitses magistrikraadi omandanud teadlase puhul tundus selline hoiak kummaline. Vähemalt sama kummaline tundus ka mõned kuud hiljem toimunud meelemuutus. Räägitakse sellest, et Puura vahetas värvi. Häält tasandades vihjatakse mulle, et Puura häälepaelte avanemine on kuidagi seotud Volli Kalmu surmaga. Puura tõrjub selliseid spekulatsioone. Käes oli veebruari algus, mis akadeemilises kalendris tähistab vaheaega, ning Puural on üle pika aja piisavalt vaba aega, et tehase küsimuses endale terviklikum pilt ette saada. Ta kulutab sellele lõpuks mitu päeva.
8. veebruaril avaldab Puura Facebookis pika postituse Äänekoski biotoodete tehase kohta. Äänekoskit on arendajad oma sõnavõttudes korduvalt Est-Fori projekti pea ainsa sobiva eeskujuna välja toonud. Tehas kannab tol perioodil uhket tiitlit „Soome metsatööstuse ajaloo suurim investeering“. Tootmisliinid käivitati Äänekoskis 2017. aasta augustis. Soome keelt valdav Puura avastab piirkonna foorumites kolades pika arutelu teemal „Miks uus biotoodete tehas iga päev haiseb?“ Ta vahendab soomekeelse veebiarutelu parimaid palasid oma jälgijatele. Kirutakse nii uue tehasega kaasnevat müra kui ka kassikusehaisu. Puura lisab vihastele kommentaaridele juurde tehase kodulehelt leitud arvukad teated väiksematest õnnetustest. Sellega tõestab Puura, et arendajate juttu lõhnavabast tehasest tuleks suhtuda reservatsioonidega. Nagu ta ise ütleb, siis selle väite kohale tulnuks vähemasti panna tärnike: ei kehti tehase käitamis- ja hooldusperioodil ega seisakute korral.
Puura postituse ajel lähetavad nii Eesti Ekspressi, ERR-i kui TV3 toimetused lühikese ajavahemiku jooksul oma reporteri Äänekoskisse kassikusehaisu jahile. Nende kajastuste tulemusena muutub ajakirjanduses mõneti tselluloositehast puudutavate kajastuste visuaalne pildikeel. Äänekoskist tehtud fotod tossavatest korstendest vahetavad välja arendajate animatsioonid keset rohelust paiknevatest tahukatest. Juunis taganevad ka arendajad lõpuks väitest, et tegemist saab olema lõhnavaba tehasega. Selle asemel öeldakse, et lühiajalisi häiringuid võib käivitusperioodil esineda, kuid sisuliselt on tegu lõhnavaba käitisega.
“Aktuaalse kaamera” reportaaž Äänekoskist
Linnavalitsus on samuti vahepeal haisu problemaatikaga ennast paremini kurssi viinud. Näpuga seaduste rakendusaktides järge ajades on ametnikud saanud jälile, mida haisuvaba tehas juriidika keeles tähendab. Ka 54 ööpäeva aastas või 3,5 tundi ööpäevas haisev tehas on seaduse mõistes haisust prii. Riiklikud normid on selle koha pealt täpselt nii lõdvad. Juriidiliste peensustega tutvumine paneb Klaasi veel rohkem eriplaneeringus kahtlema. Õiguslikes küsimustes on linnavalitsusel sisemine ressurss olemas, kuid haldusreformi tõttu on vastavatel ametnikel valimiste eel ja järel käed-jalad täis tööd pakilisemate teemadega. Mölder, kes linna esindajana tselluloositehasega seotud juriidilisi dokumente analüüsis ja koostas, usub, et arendajad valisid omavalitsuste jaoks hektilise perioodi idee avalikustamiseks teadlikult. „Tänu sellele, et vaidlustati konsultandi riigihange, võitsime aega juurde. Muidu oleks see tehtud enne valimisi vaikselt ära. Eesmärk oli viia menetlus läbi ülikiirelt.“
Juristide abiga vahendatakse Klaasile kogu eriplaneeringu küsitavusi täis kronoloogia. Alates ministeeriumide omavahelisest kirjavahetusest, mis piirab asukoha Emajõega, kuni eriplaneeringu algatamisel hea õigusloome tava eiramiseni. Viimane oleks eeldanud otsuse saatmist kooskõlastusringile planeeringuga seotud omavalitsustes, Est-Fori tehase puhul seda aga ei tehtud. Tselluloosisaaga on lugu usaldusest ja selle kadumisest. Kild killu haaval mureneb Klaasi usk, et riik on suuteline arendajate ärihuvisid kuidagi tasakaalustama, rääkimata Tartu jaoks spetsiifiliste huvide esindamisest. Riiklike dokumentide metaandmetega tutvudes leiab Jüri Mölder järjepanu jälgi arendajaid nõustanud advokaatidest. Tekib kahtlus, kui suur osa dokumentidest on üldse ministeeriumis kokku pandud? Kes seda protsessi tegelikult juhib?
Kahtlused saavad hoogu juurde volikogu komisjonide ühisistungil, kuhu olid esinema kutsutud nii rahandusministeeriumi kui keskkonnaministeeriumi esindajad. Ametnikud, kes oma tööülesannetest tulenevalt olid seni Est-Fori projektiga tegelenud. „Räägiti standarditest ja nendele vastamisest, kuid me ei näinud süvenemist Tartu kui ülikoolilinna jaoks määrava tähtsusega probleemidesse,“ meenutab Lauristin. Siirast murest kantud küsimustele formalistlike vastuste andmine tekitas küsijates trotsi. Veelgi hullem, jääb mulje, et ametnikud ei saa ise ka päris täpselt eriplaneeringu protseduurist aru. Tamme mäletab kohtumisest Powerpoint-esitlusi, kuhu olid kenasti välja joonistatud planeeringu eri etapid, mille vahel reaalsuses puudusid selged piirid. „Nad ei suutnud seda hirmu maha võtta, et see on ühesuunaline toru või hullumaja koridor, kus sul on ustel lingid ainult ühel pool.“
Liitlasi ministeeriumid linnavolinike seast juurde ei võitnud. Vastupidi, komisjonide ühisistungil kombitakse maad ka selle osas, kas juriidiliselt oleks võimalik eriplaneeringu menetlemine riigilt üle võtta. Väideti, et selles faasis on see võimatu. Alternatiivina käidi välja apelli ettepanek protsessiga otsast peale alustada, nii et linn oleks algusest peale partnerina kaasatud. Ametnikud raputavad taaskord pead. Volinikele hakkab koitma, et puudub variant linna kaasamiseks protsessi juriidiliselt võrdse osapoolena. Kohalikule omavalitsusele seaduse järgi reserveeritud volitused olid aga selgelt liiga piiratud.
Seega on liigne lihtsustus väita, et Klaas hakkas 22. veebruaril jonnima lihtsalt poliitilise kapitali suurendamiseks. Linnavõimu käsutuses olid teadlaste esialgsed riskihinnangud, õiguslik analüüs omavalitsuse võimalustest planeeringu menetluses osaleda ja ülevaade arendajate senisest mõjutustegevusest, oma silmaga tuvastati ametnike ebapädevus. Linnavõim pidi otsustavalt sekkuma, sest kadunud oli usaldus, et eriplaneeringu käigus tahetakse tehasele siiralt ja ausalt leida kõige parem asukoht. Linnapea avaldusest üksi jäi väheks. Küpseb arusaam, et ka Tartu linnavolikogu peaks tehasega seoses jala maha panema.
Möldrile tehakse ülesandeks koostada deklaratsioon, mis plaanitakse 7. märtsi istungil vastu võtta. Oluline on deklaratsiooni taha saada kõik volikogu fraktsioonid, et näidata Tartu ühtsust. Seega peab Klaas eriplaneeringu katkestamise idee maha müüma ka teistele kohalikele reformierakondlastele. Mitmed neist on ettevõtjad, kes parema meelega distantseeruksid Klaasi viimastest väljaütlemistest. Klaasi veenmistöö kannab vilja, kuid tegemist pole kaugeltki ühehäälse otsusega. Apelli liikmete väitel tuli Klaasil isegi rohkem mõjutustööd teha oma koalitsioonipartneri ridades. Keskerakonna jaoks oli tegemist Ansipi-momendiga, st kohalik harukontor sõdimas vastu parajasti riiki tüürivale erakonnaladvikule. Aadu Must linnavolikogu esimehena laskmas põhja projekti, millele tütar Kadri majandus- ja taristuministrina oli oma õnnistuse andnud. Siiski veri ei olnud seekord paksem kui vesi. Kahtlevaid hääli leidus aga igas erakonnas. Mõni kahtlejatest otsustas deklaratsiooni poolt hääletada üksnes parteiliini järgimiseks. Põhimõttekindlamad eriplaneeringu pooldajad jäid 7. märtsil kas üldse koju või lahkusid enne hääletust saalist. Kokku hääletas deklaratsiooni poolt 33 saadikut volikogu 49 liikmest. Vastuhääli polnud. Fraktsioonis vastu võetud otsuse saboteerimine oleks näidanud poliitilist kultuuritust.
Miks 7. märtsi avalikku istungit vaja oli, kui hääletustulemus oli juba kokku lepitud? Maratonistungil ettekandega esinenud Siim Kiisler nimetab seda show-ürituseks. Seda kinnitavad mulle ka mitmed volinikud. Show’d oli vaja, et linna seisukoht jõulisemalt kuuldavaks teha. Kuna kohapeale oodati palju pealtvaatajaid, koliti Tartu raekoja saalist avaramasse Dorpati konverentsikeskusesse. Sellele vaatamata oli hilinejatel istekoha leidmine keeruline. Oli neid, kes seisid kõik seitse tundi püstijalu. Publikus valitses kergelt eksalteeritud meeleolu. Meelepärastele väljaütlemistele aplodeeriti, vastumeelseid seisukohti tervitati naerupahvakuga, paljuks ei peetud ka vaherepliike. Volikogu esimees oli sunnitud korduvalt auditooriumi korrale kutsuma.
Kammertooni kogu üritusele annab avaettekanne. Aadu Polli alustab retoorilise küsimusega: „Kas teadsite, et Eesti on ühe elaniku kohta Euroopa kõige suurema süsinikujalajäljega riik?“ Saalist kostab vastu: „Vale! Vale!“ Polli maalib SEI uuringule toetudes pildi tselluloositehasest kui lahendusest Eesti keskkonnaprobleemidele. Musta laega Eestist saab edumeelne roheenergiasse panustaja. See kõlab kuulajatele klassikalise rohepesuna. Jääb üha enam mulje, et vildakatele alustele toetunud süsinikujalajälje uuringut oli vaja teiste kaalukate keskkonnaargumentide vaigistamiseks. Polli kõnekirjutaja on tekstiga vaeva näinud. Lühikese ettekande sisse on pikitud tavalisele Eesti perele antud lubadused paremast ja stabiilsemast tulevikust, päevakajaline hoiatus analoogiatesse reservatsioonidega suhtuda ning ilusad kujundid planeedist, mille oleme saanud laenuks oma lastelt. Paraku pole retoorilistest pingutustest kuigivõrd kasu. Tõenäoliselt kuskil kommunikatsioonibüroos ettevalmistatud teksti maha lugemise eest niigi kriitiliselt meelestatud publiku ees siiruspunkte teenida ongi raske.
Lõik Aadu Polli kõnest volikogu istungil
(26:38-28:06)
Järgnevad ministrite Jaak Aabi ja Kiisleri ettekanded. Mõlemad kirjeldavad mehaaniliselt eriplaneeringu protseduure. Vahepeal viibutavad ministrid volikogu suunas näppu – jääge konstruktiivsuse, ratsionaalsuse ja objektiivsuse juurde! Riik kavatseb omalt poolt lähtuda seadustest ja olla protsessis õiglaseks arbiitriks. Selle peale saal muigab. Kas seadustest lähtumine tähendab arendajate huvides veel mõne seadusemuudatuse vastu võtmist? Kas eriplaneeringu algatamisel valitsus lähtus seadusest või väänas seda? Riik oli korduvalt arendajate tahtmisele vastu tulnud. Sellesse mustrisse ühtäkki selgroo näitamine ei sobitunud. Küsimuste voorus kordub kuu varem komisjoni ühisistungitel nähtud muster. Volikogu liikmed küsivad ministritelt kinnitust, kas Tartu linnavolikogu seisukohta võetakse arvesse. Vastused on taaskord ebalevad ja sumbuvad protseduurireeglite ette lugemisse. See ei veena, kuna protseduur kohalikule omavalitsusele vetoõigust ette ei näe. Mitmed volinikud peavad vajalikuks rõhutada, et Tartu ei lase endast üle sõita. Sellest saabki pika päeva keskne sõnum.
Meedias nähakse toimunus midagi muud. Hindrek Riikoja nimetab linnavolikogu deklaratsiooni päevapoliitikast kantud otsuseks. „Keskpäevatunni“ saatejuhid kirjeldavad istungit investorite ja valitsuse naeruvääristamisena. Istungil arendajate positsiooni kaitsma pidanud majandusteadlane Urmas Varblane ja Tarmo Soomere ühinevad kriitikalaviiniga. „7. märts oli ülikoolilinna üks häbiplekke,“ ütleb Soomere. Tema sõnul möllasid istungil emotsioonid ning akadeemikutele lajatati allapoole vööd. Varblase mälupilt on sarnane: „See oli inetu, trambiti jalgadega, karjuti ja öeldi mulle, nagu ma oleks miljoneid saanud.“ Ta võrdleb toimunut Giordano Bruno põletamisega. Just seda võrdpilti kasutab Tartu linnavolikogus toimunu kirjeldamiseks ka Erik Moora Ekspressi juhtkirjas.
Kuuetunnist istungi salvestist vaadates tekib aga küsimus, kas päevavalgust mitte kannatav materjal on sellest välja lõigatud, vaevab lugupeetud akadeemikuid amneesia või on tegemist eriti õrnahingeliste natuuridega. Jalgade trampimise ja karjumise asemel pöörduvad volinikud nii Varblase kui Soomere poole lugupidavas toonis, korduvalt tunnustatakse akadeemikuid sisukate ettekannete eest. Akadeemikute pahameel on ilmselt tingitud küsimustest Urmas Varblase rollikonflikti kohta. Est-For nimetas teda projekti nõustajaks makromajanduse küsimustes, samas oli Varblane ka Teaduste Akadeemia kui avalik-õigusliku teadusinstitutsiooni tselluloositehase uuringuraportiaruande üks autoritest, kes esines istungil teadlasena. Volinikke huvitab, kas siin pole tegemist mitte huvide konfliktiga, kuid ilmselt austusest akadeemiku suhtes jääb sellekohane küsimus esimesel korral enne küsimärgini jõudmist õhku rippuma. Seda tuleb korrata. Sellest hoolimata ei anna Varblane volinikele konkreetset vastust. Võib-olla tõesti keegi lajatas akadeemikutele kaadriväliselt kohvilauas allapoole vööd, kuid salvestisele jäänud materjali põhjal tuleks Teaduste Akadeemial ise tõsiselt peeglisse vaadata. Huvide konflikt võiks olla miski, mida niivõrd väärikas teadusasutus peaks oskama vältida või erandjuhul vähemalt selgelt kommunikeerima. Madal on aga eksimuse tunnistamise asemel hakata hiljem õigustatud küsimuse tõstatajate peal ennast välja elama.
Urmas Varblase küsimuste-vastuste voor volikogu istungil
(1:36:12-1:39:26)
Deklaratsiooni tulemusena esitab Tartu linnavolikogu 9. märtsil valitsusele taotluse eriplaneeringu lõpetamiseks. Sellega ühinevad järgnevatel päevadel ja nädalatel Tartu linnavalitsus, Tartu vald ja Tartumaa Omavalitsuste Liit. Ainsa omavalitsusena Tartumaal jätab oma allkirja andmata Elva vald. See tähendab, et keskse eriplaneeringu alana määratletud piirkond (eriplaneeringu lõpetamise otsusest võib välja lugeda, et Tartumaale jäi 95% uuritavast alast) väljendab valitsusele pea üksmeelselt seisukohta, et nemad ei soovi seaduses ettenähtud tingimustel eriplaneeringu jätkamist. Laialdasest vastuseisust hoolimata ei pea valitsus vajalikuks planeeringut katkestada. Veel pole valijad massidena tänavatele välja tulnud.
Tartu linna järgmiseks sammuks on pöörduda kohtusse. Kuigi, nagu Mölder märgib, planeeringute varasem kohtupraktika oli linnavalitsusele teada. Lootus sealt võitjana väljuda oli minimaalne. Seepärast vaidlustatakse kohtus lisaks eriplaneeringu algatamise otsusele ka planeerimisseaduse mitmed sätted, mis käsitlevad riigi eriplaneeringu koostamist ja finantseerimist, kuna need on kaebuse järgi põhiseadusega vastuolus. Linna kohtuvaidlused jõuavad Riigikohtuni välja. Lõppotsuste väljakuulutamise ajaks on Est-Fori projekt juba sahtlisse pandud. Riigikohus jätabki mõlemal juhul linna kaebused rahuldamata, kuid Mölder päris asjatuks kohtuskäiku ei pea. Ta tõstab esile kaks Riigikohtu kolleegiumi seisukohta. Esiteks punkti, mille kohaselt tuleks omavalitsustele anda eriplaneeringu menetluses rohkem õigusi ning arvestada senisest enam seal kehtivate planeeringute ja arengudokumentidega. Teiseks leidis kolleegium, et riigil tuleb eriplaneeringu algatamist teatud juhtudel ulatuslikumalt põhjendada. Need on juhud, kui tegemist on valdkonna või ehitisega, mida pole planeerimisseaduse vastavas peatükis eraldi välja toodud. Tselluloositehas kuulub selliste ehitiste hulka. See otsus annab lootust, et tulevikus ei piisa valitsusel lihtsalt viidetest arengukavadele, vaid eriplaneeringu algatamist tuleb sisulisemalt põhjendama hakata.
Klaasi sõnul olid Tartu linnal valmis ka plaanid B, C ja D, juhuks kui eriplaneering jääb kehtima. „Me oleks päris kindlasti nõudnud Tartu linna esindajate määramist asjaga tegelevatesse riiklikesse komisjonidesse, et olla ninapidi kõikide protsesside juures,“ kirjeldab Mölder esimest sammu. Linnavalitsus oli tellimas ekspertiisi Tartu Ülikooli teadlastelt linna jaoks oluliste uurimisküsimuste kaardistamiseks. Sellest sisendist lähtuvalt oleks palutud rahandusministeeriumil uuringute nimekirja täiendada, keeldumise puhul oleks kaardistusest saanud lähtealus nimekirja vaidlustamiseks. Oli ka põhimõtteline valmisolek eraldada vahendeid konkureerivate uuringute tellimiseks. Ülikooliga koostöös plaanis linn korraldada puidukeemia teemal väliskülalistega konverentsi. Ükski neist lõpuks käiku ei läinud.
Avalikkuses kõlas hääli, mis väitsid, et tselluloosisaaga käigus sai Tartu linna maine kõvasti kahjustada. Ülikoolilinn pani käe ette uuringutele, põlgas ära investeeringud ning pidurdas oma tegevusega kokkuvõttes Eesti arengut tervikuna. Tallinnas leidus linnajuhte, kes heitsid Tartu ametivendadele ette oskamatust näha suurt pilti ehk tehase rajamisega kaasnevaid positiivseid sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid kogu Eestile. Viimaste parlamendivalimiste eel esines endine keskkonnaminister Marko Pomerants provokatiivse ettepanekuga kehtestada Lõuna-Eestile tööstuse puudumise erimaks, millest saadav tulu läheks nendesse omavalitsustesse, kus lisandväärtust luuakse. Tartut nähti tagurliku piirkonnana, millest ettevõtjad edaspidi suure kaarega mööda käivad.
Vähem räägiti sellest, kas ja kuidas see tehas oleks Tartusse juba tehtud investeeringuid mõjutanud. Urmas Klaas teab rääkida, et tselluloosisaaga ajal ei liikunud Vorbuse vastaskaldal paiknevas Kvissentali elamurajoonis mitte ükski planeering. Kinnisvaraärimehed ootasid pinevalt lõpplahendust. See oli rahas mõõdetav majanduskahju Tartu linnale. Seejuures ei väsi Klaas kordamast, et puidutööstusesse ei suhtu linn kuidagi tõrjuvalt. 2015. aasta andmete põhjal on tegemist siinse piirkonna kõige võimsama majandusharuga, kus töötas 2300 inimest. Ei ole tartlased plakatitega Kodumaja, Lemeksi, Tarmeko ega Arensi akna taga. Vastu seisti ikkagi ühele konkreetsele investeeringule.
Kui sellest saagast positiivseid lugusid otsida, siis võib öelda, et linnavõimu jaoks oli tegemist justkui referendumiga, mis kinnitas neile, et valitud suund elukeskkonna suuremale väärtustamisele omab laialdast rahva toetust. Urmas Klaasi juhtimisel on astutud jõudsalt samme jätkusuutlikuma linnakeskkonna suunas, kui meenutada rattaringlust, gaasibusse, smartovkasid, arenevat kergliikluse taristut ja korrastatud Emajõe kaldapealseid. Nendel algatustel on nüüdsest veelgi tugevam mandaat. Seejuures aitasid kired tselluloositehase ümber Tartul sõnastada Euroopa kultuuripealinna projekti keskset teemat – ellujäämise kunstid. Kui lisada siia asjaolu, et ähvardused investorite pagemisest pole täide läinud – selle asemel ettevõtted hoopis suurendasid 2018. aastal oma kapitalipaigutusi Tartusse –, on põhjust väita, et Tartu linn väljus protsessist enesekindlama, teadlikuma ja ühtsemana. Kõige ilmekamalt kogeti seda ühtsust Emajõe ääres kätest kinni hoides. Algas tselluloosisaaga inimkettide peatükk.
Autor: Ave Taavet