Meelehärmi tekitas keskkonnaministeeriumi plaan langetada kuusikute raievanust 60–70 aastani. Pead pani vangutama valitsuse otsus hakata valminud Eesti Energia Auvere elektrijaamas põletama puitu. Keskkonnaorganisatsioonid nägid intensiivses metsamajandamises suurt ohtu lendorava populatsioonile. Novembris käivitus kampaania „Eesti metsa kaitseks“, millest aasta lõpuks kasvas välja liikumine Eesti Metsa Abiks (EMA). Detsembris avaldavad 102 kultuuritegelast metsa teemadel avaliku kirja. 16. detsembril ehk vähem kui kuu aega enne tehaseplaani avalikustamist toimub keskkonnaministeeriumi ees riikliku metsanduspoliitika vastane meeleavaldus. Kohal pole veel masse, küll aga näitavad meeleavaldajad vilumust meediaspektaakli korraldamises. Metsast oli paari kuuga saanud nii kuum teema, et käibele võetakse termin metsasõda. Võis eeldada, et Est-For peab hakkama oma projektiga vastutuult rühkima.
Veel aasta varem pidid aktivistid kurja vaeva nägema, et metsandusküsimusi üldse meedias tõstatada. See tundus kuiv ja keeruline valdkond, mis jättis avalikkuse külmaks. Muutuse tõi endaga kaasa hilisem EMA juhtfiguur Linda-Mari Väli seniseid konventsioone rikkunud tegevusega. Eestis eksisteeris mitmeid keskkonnahoiuga tegelevaid organisatsioone nagu Eestimaa Looduse Fond või Eesti Roheline Liikumine, kuid nende tegevusmeetodid jäid enamasti mugavustsooni. Nad istusid metsatöösturitega ühe laua taga, esitasid seal oma ettepanekuid, vaidlustasid tööstuse omasid, saatsid välja pressiteateid ja kirjutasid arvamuslugusid, kuid see oli siidikinnastes tegutsemine. Hammaste näitamist esines harva, vastasseisu asemel eelistati koostööd. Usuti, et hea tahe on rusikate vehkimisest kasulikum.
Autor: Andres Putting
Metsakaitsjate protestiüritus Tallinnas 2016. aastal. Vastamisi on toonane keskkonnaminister Marko Pomerants ja EMA aktivist Linda-Mari Väli.
Väli ei kavatsenud olla metsapoliitika kujundajatele nii meeldiv partner. Tema prõmmis ustele, tundis ennast mugavalt ruuporit käes hoides, ei tundnud mingit aukartust ühegi metsanduskorüfee ees ja ei kavatsenud päris kindlasti hämaras kontorinurgas projektide kirjutamisega päevi õhtusse saata. Selle asemel kirjutas ta inimestele – pakkus raietega kimpus kogukondadele mitmekülgset tuge, osales innukalt ülimalt populaarseks kujunenud EMA Facebooki-grupi aruteludes ning otsis kontakti teiste metsa käekäigu vastu huvi tundvate osapooltega, olgu nendeks siis ornitoloogid, korilased, loodusfotograafid või turismiettevõtjad. Loomulikult tembeldas vastaspool Väli radikaaliks, kes külvab hüsteeriat. Kui varasemalt võis selle võttega tüütutest aktivistidest isegi lahti saada, siis EMA ja Väli pole siiamaani kusagile haihtunud. Vastupidi, metsakaitsjate hääl kostab täna vaat et valjemini kui puidutöösturite oma.
Seejuures räägivad need kaks häält metsast täiesti vastandlikku juttu. Erimeelsused algavad juba metsa definitsioonist: metsakaitsjate jaoks on tegemist keerulise ja rikkaliku ökosüsteemiga, töösturite jaoks on mets ja metsamaa põhimõtteliselt sünonüümsed mõisted – raha on peidus mõlemas. Kui aktivistid muretsevad, et mets saab siinmail kohe-kohe otsa, siis teiselt poolt lauda kostab vastuseks, et Eesti metsasus pole ajaloos nii kõrge olnudki. Kui esimesed peavad liigirikkuse seisukohalt oluliseks vanade metsade säilitamist, siis teised toonitavad, et noor mets seob kõige paremini süsinikku, mida on tarvis kliimaeesmärkide saavutamiseks (viimase väite on metsakaitsjad omakorda värsketele teadusuuringutele toetudes juba vaidlustanud). Aktivistid viitavad OECD statistikale, mille järgi on Eesti Euroopa Liidus raieintensiivsuse poolest teine riik, tööstus pareerib seda faktiga rangelt kaitstavate metsade osakaalust – selles arvestuses jääb Eesti Euroopas alla ainult Soomele. Erinevused algavad juba sõnavara tasandil: üks räägib vääriselupaikadest, teine väärindamisest; üks lageraiest, teine nimetab sama asja uuendusraieks; üks jätkusuutlikkusest, teine küpsusest; üks kaitsmisest, teine majandamisest; üks pühapaikadest, teine SKT-st.
Metsaärimehed ise püünele ei kipu. Nad eelistavad, et nende eest räägiks keegi teine: RMK esimees, keskkonnaministeeriumi kantsler, mõni teine kõrge riigiametnik, Maaülikooli metsandusteadlane või siis mõne erialaliidu juht. Selle artikli tarbeks ei soostunud tehase investorid ega arendajad minuga suhtlema. Seegi on kõnekas. Arendajate positsiooni peavad kaitsma Maaülikooli rektor Mait Klaassen ning Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu (EMPL) juht Jaak Nigul. Kui ma nendega vestlen, ei kordu jutus mitte ainult faktid ja argumendid, vaid isegi metafoorid. Mõlemad manavad mulle ette võrdpildi inimestest ja puudest. Kui inimlapsed tunduvad meile armsad ning keegi ei kahtle nende eksistentsis, siis miks me tahame väita, et põlvepikkune puu pole puu. „Mets on nagu inimene – sünnib, kasvab ja mingil hetkel kaob,“ ütleb Klaassen. See kujund peaks selgitama, kuidas metsata metsamaast saab paari aastakümne pärast täisväärtuslik mets koos elurikkuse ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Muidugi, omad metafoorid on ka metsakaitsjatel. Nemad räägivad puupõldudest ja rahakallistajatest.
Metsatöösturid ja keskkonnakaitsjad saates “Suud puhtaks” 1/2
Kui üldiselt aitab selliseid dispuute lahendada teadus, siis metsandusküsimuses on ka teadlased lõhki. Kaks osapoolt toetuvad eri autoriteetidele. Töösturite väiteid baseeruvad Maaülikooli metsandusosakonna rohkem kui poole sajandi pikkusel teadustraditsioonil. Vastaspool kuulab ennekõike seda, mida ütlevad Tartu Ülikooli ökoloogid ja looduskaitseteadlased. Isegi kui teadlased isekeskis suudavad nende erimeelsuste üle tsiviliseeritult debateerida, muutub sama arutelu vahendajate suu läbi inetuks poriloopimiseks, kus ökoloogidest saavad diletandid ja metsateadlastest puidumaffia kannupoisid. Leerideülest vaadet ei esinda kumbki.
Sasipuntra lahti harutamiseks ei aita ka alusandmete juurde tagasi minemine, sest usaldus andmestiku vastu puudub. Metodoloogiaid raiemahtude või metsa juurdekasvu arvutamiseks on mitu, ükski neist pole lõpuni ideaalne, baasvalemeid on võimalik vaidlustada ning ebamäärasust enda kasuks ära kasutada. Näiteks avaldas Tartu Ülikooli looduskaitsebioloog Asko Lõhmus koos kolleeg Kaie Kriiska ja Maaülikooli metsandusteadlase Raul Rosenvaldiga 2017. aasta detsembris Postimehes artikli, milles väideti, et keskkonnaministeerium manipuleerib puidustatistikaga ja seeläbi eksitab avalikkust. Niisamuti levivad aktivistide seas kuvatõmmised sellest, kuidas Maa-amet kellegi krundil kasvava õunapuuaia metsana arvele on võtnud. Usaldamatus riiklike keskkonnaametkondade suhtes on ületanud kriitilise piiri.
Metsatöösturid ja keskkonnakaitsjad saates “Suud puhtaks” 2/2
Olukorras, kus on palju vastandlikke andmeid, muutub otsuste tegemisel määravaks oma silm. EMA Facebooki-gruppi postitatakse agaralt pilte koletutest raielankidest Eesti eri paigus. Harvesteri sügavaid roopaid täis kuumaastik tekitab paratamatult tülgastust ja trotsi, eriti kui tegemist on kellegi endise marjametsa või lapsepõlvemaastikuga, mis parasjagu üles on songitud. Igast fotost saab asitõend metsandussektori kasuahnusest, hoolimatusest ja vägivallast. Harvesterist on saanud tänu NO99 lavastusele Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval kurjuse kehastus – tipptehnoloogiat täis seadeldis õblukest naist kollitamas. Metsandusinimesed olid presidendi vastuvõtul näidatud videost hingepõhjani häiritud. Järgnevaid vastuvõtte lubasid paljud boikoteerida. „See oli solvang. Kogu sektorile pandi pahalase märk külge,“ ütleb Nigul. Terava kontrastina toovad ärihuvide esindajad tunnustavalt esile Soome esileedi kasepuidust valmistatud kleidi, mille valmimist jäädvustanud Soome televisioon näitas ka toormaterjali hankimist. Selle töö tegi ära harvester. Masin, mis on Niguli sõnul vähendanud kordades metsameeste kutsehaigusi ja tööõnnetusi.
Klipp NO99 lavastusest presidendi vastuvõtul
Fotodele raielankidest panevad puiduärimehed vastu numbrid. 35 000 hõivatut, kes moodustavad Kesk- ja Lõuna-Eesti regioonides pea viiendiku kogu tööhõivest. Tänu puidu- ja mööblitööstusele olevat elu maapiirkondades tänapäeval üldse võimalik. Või 2,4 miljardi euroni ulatuv ekspordimaht, millega ollakse sektorite lõikes juhtival kohal. Eesti elab suures osas metsa pealt, väidab mulle Nigul. Ta nimetab metsakaitsjate majandusargumente parimal juhul naiivseteks, meenutades ühte ümarlauda, kus metsa teemadel palju sõna võtnud aktivist tõi jätkusuutliku puidutööstuse näitena ühe Võrumaa ettevõtja, kes valmistab kuusepuust Jaapanisse toidupulkade aluseid. Tselluloosisaaga käigus soovitas EMA odava Hiina netikaubanduse toetamise asemel toota samast puidust näiteks mänguasju või lõikelaudu. „See maailma mudel, kus me tarnime prügi maailma ühest otsast teise ja paneme selle sisse prügi, lõpeb niikuinii varsti suure krahhiga,” arvab Väli.
Metsa- ja puidutööstuse sektor arvudes
Hõivatuid:
35 000, sh väljaspool Harjumaad 84%
Osakaal SKT-st:
4,6%
Müügitulu:
4 miljardit eurot
Ekspordimaht:
2,3 miljardit eurot ehk 16% Eesti ekspordimahust
Sellised seisukohad põrkuvad puidutööstuse klassikalisest majandusteooriast lähtuva maailmapildiga. „Inimesed arvavad, et mänguautode arvelt makstakse TÜ arveid. Rikkaks saadakse tööstusega, mitte puust mänguasjade tootmisega. Sellega ei saa jõukaks tootjadki, ühiskonnast rääkimata,“ kinnitab Nigul. Ta väidab, et suurem osa protestijatest saavad oma igapäevase sissetuleku selleltsamalt vihatud metsa- ja puidutööstuselt. Justkui selle väite kinnituseks läkitas EMPL tänavu meediasse pressiteate, mis lõpeb sõnadega: „Hinnanguliselt laekub riigile sektori tegevuse tulemusel maksutuluna 700 miljonit eurot ehk haridus- ja teadusministeeriumi eelarve jagu maksutulu aastas.“ Nigul, kelle jaoks on kujunenud omamoodi hobiks küsida Maksuametilt regulaarselt andmeid maksulaekumiste kohta sektorite lõikes, teab rääkida, et juba aastaid on üheksakümmend protsenti riiklikest maksudest laekunud ettevõtlusest. Ülejäänud 10% laekub valitsussektorist, kuid see on sekundaarne maksutulu, mille eeldus on eelnev primaarse maksutulu laekumine ettevõtlussektorist. See statistika kinnitab tema veendumust, et valitsussektor loob tingimusi ja väärtusi, kuid ümberjagatavat lisandväärtust loob vaid ettevõtlus. Kui Eesti soovib kunagi Soome või Rootsi sarnaseks heaoluriigiks pürgida, siis tuleb aktsepteerida suurtööstuste olemasolu.
Est-Fori projektist saab niigi polariseerunud metsandusarutelude uus tulipunkt. Toormaterjali tõttu polnud arendajatel metsaküsimusest kuskile pääsu. Aastas pidi tehas neelama 3,3 miljonit tihumeetrit ümarpuitu ja puiduhaket. See on veerand Eesti 2018. aasta raiemahust. Ometi korrutasid arendajad, et puidurafineerimistehase rajamine raiemahtude kasvu endaga kaasa ei too. Esiteks veetakse 2 miljonit tihumeetrit tselluloositootmiseks sobilikku puitu Eestist lihtsalt ümarpalgina Soome ja Rootsi, et sealsele puidutööstusele lisandväärtust toota. See oli argument, millele oli raske vastu vaielda. Väideti, et sellele ressursile puudub parem rakendus. Teiseks lubasid arendajad konkureerida puiduhakke pärast kohalike graanulitootjatega. Hakkest oleks võinud lisanduda maksimaalselt 1,1 miljonit tihumeetrit aastas. Kolmandaks nimetati tselluloositehast Liivimaa projektiks, mis varub arvestataval hulgal puitu ka Põhja-Lätist. Just seepärast pressiti ennast vägisi Emajõe äärde. Kui sellest kõigest ikkagi väheks jääb, siis lubati Leedust või Valgevenest toormaterjali importida. Mis peamine, mitte mingit survet riigile raiemahtude suurendamiseks pole.
Puu sortimendid
Saepalk:
suure diameetriga mitme meetri pikkune kahjustusteta puu, enamasti puutüvede alumised kaks kolmandikku.
Paberipuu:
saepalgist väiksema diameetriga, halvema kvaliteediga ja kergemate kahjustustega puu. Enamasti puutüvede ülemine kolmandik ning harvendus- ja hooldusraiete käigus välja raiutud sortiment.
Küttepuu:
peene läbimõõduga kvaliteedi poolest tarbepuuks mittesobiv puu.
Raidmed:
oksad, ladvaosad, tüükajupid, alusmets, raie käigus langetatud võsa ja vähemväärtuslik ning peenema diameetriga puidusortiment, millest toodetakse hakkpuitu.
Metsandusteadlased nägid arendajate plaanides aga vastuolusid, mis kujutasid ohtu säästlikule metsamajandusele. Teaduste Akadeemia raportiaruande puiduressurssi käsitleva peatüki autor Raul Rosenvald toob välja, et tehase toormevajadusest kolmandiku pidi tagama kasepuu, ülejäänu aga kuusk kui pika kiuga okaspuu, mis sobib eriti hästi pakendite tootmiseks. See suhe oleks tema sõnul pidanud olema vastupidine, sest okaspuupaberipuidu vajadusi praegused raiemahud ei kata. Samale probleemile osutas Väli: „Usaldamatus tekkis seepärast, et ministeerium oli just kuuskede raievanust langetanud ja kohe pärast seda tullakse lagedale plaaniga rajada tehas, mis kasutaks peamiselt kuusepuitu.“ Pealegi ei piisanud EMA-le arendajate lubadusest, et raiemahtu pole vaja tõsta. Liikumise hinnangul oli see niigi kõrge ning suurtööstuse lisandumisel poleks hilisem langetamine enam kõne alla tulnud.
Raiemahtude küsimus oli seda teravam, et lähenesid uue metsanduse arengukava arutelud. Üheks keskseks kinnitamist vajavaks teemaks pidid saama järgmise perioodi raiemahud. Kuigi Est-For lubas investeerimisotsust mitte langetada enne uue arengukava valmimist, ähvardas tselluloositehas oma toorainevajadusega panna säästva metsamajanduse põhimõtetest lähtuvad arenguteed kinni juba enne konsultatsioonide avamist. Asko Lõhmus, kes on aidanud koostada nii metsanduse kui looduskaitse riiklikke arengukavasid, ei mäleta, et varem oleks üldse tõstatatud paberipuu ekspordi probleemi, millele tehas justkui lahendust pakkus. Kui probleemiks oli laevadega välja veetav puit, siis lähenes riik tema meelest asjale valest otsast. Esimene küsimus oleks pidanud olema see, mida me selle puiduga üldse teha saame.
Eesti raiemahud 2000-2018
Allikas: Keskkonnaagentuuri aastaraamat
Raiemahud mln m3.
EMA asus tehaseplaanide edenedes vasturünnakule mitmel rindel. Eriplaneeringu menetlemisega tegelevalt rahandusministeeriumilt nõuti liikumise kaasamist, meedias hakati arendajatega pidama teravat kirjavahetust, valmistati ette kohtuhagi ning võeti ühendust rahvusvaheliste organisatsioonidega. Mai alguses Vorbusele ette võetud matk oli mõeldud kohalike seas kaasamõtlejate leidmiseks. Kõige selle taustal organiseeriti esimest tehasevastast meeleavaldust, mis pidi toimuma 2017. aasta 13. mail Tartu Raekoja platsil. Sinna tuleb lõpuks kohale umbes 150 inimest. Nii lava peal kui ees võib näha paljusid kirjandus- ja kultuuriinimesi, kelle seas Väli sõnutsi peamiselt infot levitati. Kultuuriavalikkusest saab üks esimesi Tartu kaitsevalle. Tehasevastaste matrooniks kujuneb luuletaja Kristiina Ehin, kelle haldjalik olek asendub avalikel aktsioonidel laste tuleviku eest seisva emalõvi võitluslikkusega. Juba Raekoja platsi meeleavaldusel kostab rahva seast hüüdeid: „Mis meie lastest küll saab?“ Lastele apelleerimine muutub tehasesaaga ja metsasõja puhul iseloomulikuks mõlemale osapoolele. Tulevastele põlvedele tahavad rikkust pärandada nii puiduärimehed kui metsakaitsjad. Erinev on aga arusaam sellest, milles rikkus väljendub. Kas tegemist on rahas mõõdetava heaoluga või puhta ja terviklikult säilinud looduskeskkonnaga? Mõlemad pooled väidavad teadvat, kumba stsenaariumi veel sündimata lapsed eelistaksid.
Autor: Kristjan Teedemaa
Meeleavaldus Emajõe äärde kavandatava tselluloositehase vastu.
Suve saabudes EMA nähtav tehasevastane tegevus vaibub. Metsasõja peamine lahingutander nihkub pealinna, kus päevi kestnud võitlus ühe puu langetamise vastu päädib korrakaitsjate sekkumisega. Kevadine protest on aga äratanud tselluloositehasega ressursi peale konkureerivate ärimeeste tähelepanu, kelle sissetulekud on ohus. Kõige laastavamalt mõjuks Est-Fori projekt graanulitootjatele ning nende toodangu transpordiga seotud sadamate haldajatele. Eriti viljakaks on osutunud Pärnu Sadama ja Graanul Investi partnerlus. Pärnu Sadama nõukogu liige Kaspar Kokk võtab juunis koostöösoovi väljendades Väliga ühendust. Peagi kohtutakse Mustas Puudlis, kuhu Kokk saabub koos advokaadiga. Välile ja teisele EMA juhatuse liikmele Martin Luigale jagatakse seal juriidilist nõu ja neid utsitatakse tegutsema. Kokk leiab, et EMA võiks meedias rohkem artikleid avaldada. Suvel saavad Kokk ja Väli nelja silma all uuesti kokku. Kokk annab märku, et sooviks ühingut rahaliselt toetada, kuid teha seda sularahas. Välit oldi selliste pakkumiste eest hoiatatud. Ta punnib vastu ja soovitab Kokal teha avalik annetus MTÜ arveldusarvele. Summasid seejuures ei mainita. Kokk võtabki lõpuks Väli soovitust kuulda ja annetab EMA-le 2300 eurot. See oli annetuste toel elava ühingu jaoks viiendik 2017. aasta tuludest. Pool aastat hiljem, kui asi avalikuks tuleb, saavad vandenõuteoreetikud parastada, et aktivistide tagant paistavad ärihuvide kõrvad. EMA peab meedias deklareerima oma sõltumatust, mis nüüdseks, kus liikumise piigid on pööratud graanuliärimeeste vastu, peaks kiibitsejatele selge olema. Lühikesel perioodil metsakaitsjate ja Eesti suurima puidutöösturi huvid tõepoolest kattusid, motivatsioon pärines aga täiesti erinevatest kohtadest. „Viiendik minu kriitikast on tingitud murest inimkonna tuleviku pärast, kaheksakümmend protsenti aga sellest, et minu varbad jäävad roomikute alla,“ ütles Graanul Investi omanik Raul Kirjanen hiljem Postimehele.
Septembris algab tehasevastane kampaania uue hooga. EMA annab eriplaneeringu algatamise otsuse kohtusse. Kaebuses tuuakse välja, et vastav haldusakt on õigustühine, kuna puudub seaduses sätestatud riiklik huvi eriplaneeringu algatamiseks. Lõpuks lükatakse kaebus kõigis kolmes kohtuastmes tagasi ning tagatipuks hurjutab uus keskkonnaminister Siim Kiisler ühingut, et see torpedeerib oma kohtuvaidlustega avalikku kaasamisprotsessi ning kulutab õigusemõistja aega sisutühjadele vaietele. Ta oleks meelsamini näinud EMA-d osalemas parajasti ministeeriumis toimunud keskkonnamõjude hindamise lähteülesannete koostamisel. „Oli selgelt näha, et soovitakse vältida keskkonnamõjude hindamist, kuigi tavaline praktika on täpselt vastupidine – nõutakse just rohkem uuringuid,” ütleb Kiisler. Vastaspool peab seda järjekordseks formaalsuseks, mis pakub vastuseid üksnes kuidas-küsimustele. Tehase kriitikute huulil oli aga ainult üks küsimus: kas seda tehast tohib ehitada? Vastust teadsid nad intuitiivselt ka uuringuteta.
EMA delegatsioon käib 2017. aasta sügisel korduvalt Tartus, kus valitsev vaikelu muudab nad rahutuks. Kitsamas ringis oli tselluloositehase vastane võitlus ristitud koodnimega „Tartu põleb“. Paraku näib, et tartlased ise tuld ei võta. Väli meenutab toona valitsenud resigneerunud künismi: „Kõik ütlesid, et see tehas tuleb niikuinii. Tundus, nagu tank oleks käima lükatud.“ Vastupanu võrdus peaga vastu seina jooksmisega. Tõeline läbimurre EMA jaoks saabub alles siis, kui Indrek Vainu nuhib välja arendajate ja RMK vahel sõlmitud heade kavatsuste protokolli.
EMA niigi kirevas seltskonnas silma paistmiseks peab olema koloriitne figuur. Vainu seda ka on. Infotehnoloogia eksperdina oli Vainu 35. eluaastaks saavutanud kõik, mida ühiskond ootas. Tal oli omal alal edukas ettevõte, sellega kaasnev staatus, kodulaenuta maja, lapsed ja koer. Ta oli üheksakümnendate konkurentsipõhise ühiskonna katsed kiitusega läbinud, kuid hinges pakitses. Kui karjäär viib Vainu mõneks ajaks elama Monacosse, näeb ta seal palju rikkaid ja õnnetuid inimesi. Vaikselt saabub ka isiklik äratundmine, et õnn ei peitu rahas. Vainu mälupildis on veel värskelt talletunud see tööpäeva hommik, kui ta tardunult enda ees olevaid helendavaid ekraane vaatama jääb, peas vasardamas ainult üks küsimus: „Mida ma siin teen?“ Tal oli toona pangakontol piisavalt raha, et ehitada sellest lauale kõrgeid püramiidemuretult ära elada, kuid rahuldust see ei pakkunud. Sel hetkel võttis Vainu vastu otsuse, et ta pakib oma senised tegemised kokku ja kolib ära metsa.
Jupi metsa oli linnapoiss Vainu endale ostnud juba 2006. aastal. „Mets ise ütles, et osta ja tule siia elama ja tegutsema,“ meenutab Vainu saatuslikku kaanumatka Soomaal. Metsast saab Vainu põgenemiskoht nädalavahetuseti. Ta ehitab sinna onni, kus nüüdseks elab pea aastaringi, ikka ilma vee ja elektrita. Oma metsatukas toimetab ta esivanemate kombel, tunnistamata mootorsaagi või traktorit, harvesterist rääkimata. Vainu ei salga, et tema sooviks on pöörduda tagasi arhailise elustiili juurde, kus inimene saab ise hakkama. Aega, mis meenutab Vainule tema lapsepõlvesuvesid, kus põldu sai künda hobusega ja kalal käia paadiga.
Indrek Vainu elu maal
Metsaonnis jõudis Vainule kohale, et inimkonna üheks peamiseks eesmärgiks peaks olema metsiku looduse säilitamine. Mets pakkus talle ühendust millegi suurema ja sügavamaga. See on metafüüsiline tasand, mida Vainu metsas toimetades tihti koges. Küsimus pole aga pelgalt personaalses osaduses. Mets on Vainu jaoks eesti omanäolise kultuuri vundamendiks. Eestlane on metsarahvas. „Kuidas me saame olla metsarahvas, kui meil pole metsa?“ küsib Vainu, vihjates nõnda käimasolevale metsasõjale. Tema jaoks on see võitlus eestluse kestmajäämise nimel.
Eluaegse tarkvaravõluri puhul võib üllatuslikuna kõlada fakt, et veel neli aastat tagasi ei teinud Vainu sotsiaalmeedias peaaegu midagi. Siis avastas ta metsakaitsega tegelenud grupid ning ühel hetkel polnud tal enam raamatute lugemiseks aega. Tuli lugeda uudiseid ja dokumente, mida gruppides usinalt jagati, aga ka kasutajate omavahelisi jutulõngasid, mis paisusid järjest pikemaks. Vainu tunnistab, et temagi suhtus nendesse gruppidesse esialgu reservatsioonidega. Ärimehe taust pani kahtlema metsakaitsjate tõsiseltvõetavuses. Kujutluspildid puukallistajatest olid okupeerinud ka Vainu alateadvuse. Miski teda siiski kõnetas. Vaimne löögijõud – see on märksõna, mida Vainu EMA Facebooki-gruppi koondunute kohta kasutab. Tema jaoks oli paeluv, et grupiga liitunutel tuli motivatsioon metafüüsilistest kohtadest. Vainu oli leidnud omale mõttekaaslased. Tema lugu peegeldab võimendatud kujul paljude metsa käekäigust huvitunute vaimset teekonda.
EMA-s kandis Vainu tiitlit eriprojektide koordinaator. Ta nimetab seda ametinimetust „Linda-Mari naljaks“, kuid nendib samas, et ta tuli tihti lagedale ideedega, mis tundusid teiste jaoks liiga piinlikud. Üheks selliseks erimeelsusi tekitanud erilahenduseks olid Vainu performance’id ministeeriumides. Kuulsaim neist toimus tehasesaaga lõpufaasis, kui Vainu ja Väli käisid üheskoos toonase riigihalduse ministri Janek Mäggi jutul. Ekspress nimetas seda Mäggi elu kohutavaimaks koosolekuks, mis oma agressiivsuses šokeeris kõiki kohalviibijaid. „Mul oli selline tunne, et kui tal oleks olnud relv, oleks ta mu maha lasknud,“ ütleb Mäggi Ekspressile. Kohalolnud ametnikke häiris nii Vainu sõnavalik, tonaalsus kui ka kehakeel. Vainu ise nimetab seda lavastuslikuks häkiks, nagu ka kõiki teisi kohtumisi ministrite ja ametnikega. Häkiks, mille eesmärk on lõhkuda ära kaitserajatis, mille inimesed oma tegevuste õigustamiseks on püstitanud, et siis kildude sekka loopida omalt poolt uusi tükke. Vainu arusaama kohaselt moonutab see lõpuks ametniku minapilti, sest uus info tundub nii mõistuslik ja ratsionaalne, et ei klapi enam varasemaga.
Lisaks häkkidele pakkus Vainu oma varasema töökogemuse tõttu veel midagi, mida EMA grupis nappis. Ta oskas lugeda nii andmeid kui ärimeeste varjatud kavatsusi. Vainu sai iseseisvalt jälile näiteks Estonian Celli tehase torulekkele. Tegemist polnud õnneliku juhusega. Vainu väidab, et ta teadis, mida otsib. „Mõtlesin, et nad peavad mingit pätti tegema.“ Nõnda põhjendab Vainu, kuidas ta jõudis olukorrani, kus tema ees olid korraga lahti kolm ekraani Maa-ameti lehelt võetud satelliidipiltidega. Eri ajahetkedel tehtud ülelende võrreldes leidis Vainu Kunda tehasest pea kümne kilomeetri kaugusel merest mitmekilomeetrise musta triibu. Kahtlused osutusid tõeks.
Samamoodi haistis Vainu ka seda, et Est-Fori ja RMK vahel sõlmitakse ressursi kasutamiseks leping. Jällegi tuleb mängu müstiline mets, mis Vainule kõrva sosistab, et läbirääkimised sel teemal on peetud. Ta mainib seejärel lepingut enesekindlalt paljudele inimestele, ilma et oleks ise seda kordagi näinud. Nende hulgas oli ka ajakirjanikke, kellele Vainu lubas lepingu tuua kohe, kui ta selle oma valdusesse saab. „Järelikult kuskil kellelegi meeldis, mis ma rääkisin,“ jääb Vainu salapäraseks, kes ja kuidas lepingu talle ja „Pealtnägija“ toimetusele ikkagi lekitas. Arvestades „Pealtnägija“ saatelõigu teisi allikaid – Raul Kirjaneni ning tema advokaate –, võib siingi kahtlustada konkurentide sekkumist.
Arutelu “Pealtnägija” saates
Sellise lepingu sõlmimise kavatsusi sai ka metsahaldjate abita loogiliselt tuletada. Juba valitsusele esitatud 12 nõudmise seas oli punkt RMK kestvuslepingute sõlmimise poliitika muutmisest. Est-For soovis, et praeguste viie aasta pikkuste lepingute asemel oleks võimalik sõlmida kolm korda pikemaid tarnekokkuleppeid. Tõsi, erisoovide nimekirja oli seni mainitud ainult ühes leheloos. Laiema avalikkuse jaoks oli see jäänud tähelepanuta. Samas olid arendajad ise lasknud lendu sõnumeid vajadusest tulevastele investoritele ette näidata, et tooraine on pikaks ajaks tagatud. Nii ressursimahukale tehasele saigi ainult riigifirma sellist garantiid pakkuda. Riiklikest toormetagatistest räägiti ka üheksakümnendate lõpus, kui moodsa tselluloositehase rajamise arutelud päevakorral olid. Üllataval kombel leidis Sylvesteri juht Mati Polli toona, et garantiisid pole vaja. „Mingeid tagatisi teatud koguse metsa osas küll andma ei peaks. Paberipuu ostetakse tehasesse turuhinnaga,“ kommenteerib ta Õhtulehele 1998. aastal. Kakskümmend aastat hiljem hakatakse Pollit süüdistama selles, et tema RMK nõukogu eelmise esimehena mängis oma suurinvesteeringule kätte magusa tarnelepingu. Polli lahkub RMK nõukogust vahetult enne 2016. aasta jõulupühi. Est-Fori juriidiline keha oli selleks ajaks juba loodud. Vainu jaoks tundub väheusutav, et Polli ei valmistanud nõukogu esimehe toolil istudes ette lahendust tselluloositehase tooraine probleemile. Kestvuslepinguid on RMK-l palju. Antud kavatsuste protokolli (sest tegemist polnud veel lepinguga) tegi eriliseks tarneperioodi pikkus – tavalise 5 aasta asemel pidi Est-Foriga sõlmitav kokkulepe kehtima 15 aastat. Seni oli RMK allkirjastanud ainult ühe nii pika kokkulepe ettevõttega Estonian Cell. Teiseks probleemiks oli lepingu maht: RMK lubas Est-Forile igal aastal loovutada poole oma paberipuidu sortimendist. Arvude keeles tähendas see umbes poolt miljonit kuupmeetrit puitu aastas. Ka see oli erakordne. Praegu kehtivatest kestvuslepingutest mahukaimad on poole väiksemad. RMK väitis toona, et parajasti müüb riigiettevõte sama puidu välismaale. Kirjaneni kommentaarid „Pealtnägija“ saatelõigus andsid mõista, et samale toormele on Eestis huvilised olemas. Kaks asja kokkupanduna tähendasid, et riik loob turueelist ühele ettevõttele, pannes sellega pikaks ajaks kinni võimalikud alternatiivsed arengusuunad puidusektoris. Eriti arvestades asjaolu, et puitu lubati müüa Skandinaavia hindadega, mis vastupidiselt intuitsioonile on tegelikult madalamad kui sama puidu hind Eestis.
“Pealtnägija” selgitab kavatsuste protokolli
Vainu osutab veel ühele kriitilisele nüansile lepingu mustandis. Nimelt lubab RMK lepingu järgselt teisel osapoolel ehk Est-Foril loovutada kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused mis tahes sidusettevõttele, st arendajad oleksid võinud vabalt tehaseprojekti hüljata ning minema jalutada, RMK leping taskus. Vainu peab tõenäoliseks, et selle lepinguga soovis üks seltskond lihtlabaselt panna käpa peale odavale toormele. Ta nimetab toimunut ressursisõjaks ega hoia ennast arendajate kavatsuste kirjeldamisel tagasi: „Need vennad vaatavad, kuidas makse kõrvale lükata, kuidas maksimaalselt saada riigilt igasugu toetusi, nad ajavad taga ainult omakasu.“
Est-For üritab „Pealtnägija“ saatelõiku ennetada sama päeva hommikul peetava pressikonverentsiga. Huvitaval kombel toimub erafirma pressiüritus RMK ruumides. Kui Eesti Ekspressi ajakirjanik suhtleb lepingu asjus RMK töötajatega, helistab talle tagasi hoopis Est-Fori palgatud PR-agentuuri esindaja. Nädalapäevad hiljem tuleb päevavalgele, et heade kavatsuste protokolli ette valmistanud Raidla õigusbüroo on juba kümme aastat nõustanud RMK-d erinevates lepingulistes vaidlustes. Tekib küsimus, kust lõpeb RMK ja algab Est-For Invest? RMK juhid võivad küll teha pähe kalanäo ja öelda, et juriidiliselt on kõik korrektne, kuid sisuliselt jääb taas kord mulje, et riik pole oma ülesannete kõrgusel ning allub arendajate diktaadile.
Kõik need sündmused langevad tehasesaaga mõistes väga tormilisele perioodile 2018. aasta jaanuaris-veebruaris. Kuu aega varem olid Vainu ja teised metsakaitsjad istunud saunalaval ning kirunud tartlasi nende passiivsuse pärast. „Mul oli vahepeal tunne, et peaksin iga nädal Tartusse sõitma ja Raekoja platsil kõnesid pidama, et rahvast agiteerida,“ meenutab Vainu. Tegelikult olid esimesed sädemed selleks hetkeks Tartus juba valla pääsenud ja tuli levis kiiresti. Pärast „Pealtnägija“ klippe avastasid EMA liikmed, et neil on aeg kõrvale tõmbuda. Tartlased saavad ise hakkama. See tähendas ka fookuse nihkumist metsalt Emajõele ning Tartule kui ülikoolilinnale.
Autor: Ave Taavet