4. OSA
TARTU
PÕLEB
Kolmapäev, 8. november 2017. Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia juhtivteadur Asko Lõhmus lippab läbi sügisese Tähtvere pargi Eesti Maaülikooli peahoone poole. Just seal on algamas veebruaris loodud Est-Fori akadeemilise nõukoja laiendatud koosolek, kus lisaks rektoritele osalevad veel kolme ülikooli kutsutud teadlased.
Kolleeg Leho Ainsaare palvel on Lõhmus Tartu Ülikooli esindajana samuti oodatud. Lõhmuse näpus on nimekiri uuringutest, mida tehase rajamiseks oleks tarvis läbi viia. See nimekiri on ökoloogide ja looduskaitseorganisatsioonide seas juba mõnda aega ringelnud. Lõhmus loodab seda koosolekul ülejäänud koosviibijatele esitleda, kuid nimekiri jääbki lõpuks tema mapi vahele. Selle teemani tol päeval lihtsalt ei jõuta. TTÜ rektori Jaak Aaviksoo eestvedamisel hakatakse esimese asjana hoopis arutama, kuidas teadlased ühiskondlikult konfliktsetes küsimustes peaksid arvamust avaldama. Lõhmus, kes koosoleku järel tegi toimunust põhjalikud märkmed, meenutab, et rektorid üritasid kohale tulnud teadlastele kõrgemalt poolt selgeks teha, kui vajaliku projektiga on tselluloositehase näol tegemist. Nii vajalikuga, et selle vastu ei tohi sõna võtta. Aaviksoo leidis näiteks, et teadlane tohib mingis küsimuses oma seisukohaga esineda ainult juhul, kui see on sama kindel kui kaks korda kaks võrdub neli. Lõhmus ei saanud sellega mitte kuidagi nõustuda: „Mina kaitsesin ennast ja võimalust teadlastel avatult kõneleda.“
Allikas: ERR
Asko Lõhmus valiti Postimehe 2017. aasta inimeseks.
Lõhmuse jaoks polnud vastuvõetamatu mitte ainult rektorite jutu sisu, ka nende suhtlemisstiil oli tema hinnangul jäik, agressiivne ja hierarhiline. Ta nimetab koosolekut võimu kuritarvitavaks ürituseks: „See oli puhtakujuline jõudemonstratsioon.“ Lõpuks kujuneb kokkusaamine Lõhmuse personaalküsimuse lahkamiseks. Talle öeldakse, et oma varasema tegevusega on ta ülikooli kaubamärki kahjustanud. Lõhmus kuulub 2008. aastast RMK teadusnõukogusse ja aastast 2012 riigi metsandusnõukogusse, soosides seal säästliku metsanduse juurutamist. Ta on aidanud koostada nii metsanduse kui looduskaitse riiklikke arengukavasid. Metsandussõja tingimustes muutus tema pikaajaline tegevus avalikkuse silmis ühtäkki nähtavaks ja oluliseks. Rektorid ei vaadanud sellele soosivalt. Lõhmus on koosolekul toimunust lõpuks nii häiritud, et helistab hiljem Ainsaarele ja küsib: „Mis asi see veel oli?“
Kohtumisel jõutakse siiski olulise teetähiseni kogu tselluloosisaaga kontekstis. Rektorid leiavad, et toimunud arutelu tuleks mingi dokumendi kujul kokku võtta. Tegemist oli ikkagi esimese sisulise kohtumisega nõukoja loomisest alates ning formaalne raam koostööks tol hetkel puudus. Nõukoja tegevuses lähtuti rektorite suusõnalisest kokkuleppest. Kaks nädalat hiljem jõuabki Lõhmuse TÜ postkasti kiri, milles öeldakse, et rektorid on kokku leppinud kompetentside ühendamises riiklikult tähtsate küsimuste lahendamiseks. Lakooniliselt neljast punktist koosnenud lepe sõnastab, et ülikoolid moodustavad suuremate teemade läbitöötamiseks uurimisgruppe, et need grupid tegelevad muuhulgas teadustulemuste ühtlustamisega, et ülikoolide nimel ja ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult teaduslikult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti, ja et ülikoolid määravad oma seisukohtade avalikustamiseks kõneisikud. Lõhmus, kes oli koosoleku järel otsustanud ennast tehase ümber toimuvast distantseerida, isegi ei ava saadud kirja.
Kes aga kirja avavad, ei suuda oma silmi uskuda. Lepe paneb akadeemia kihama nagu herilaspesa. Teadlased tajuvad, et neid üritatakse suukorvistada. Rektorilt nõutakse selgitusi. Ilmub mitmeid kriitilisi artikleid meedias. Kommunikatsiooniteadlased teevad lepingu punktidele süvaanalüüsi. Eesti Teadusajakirjanike Selts avaldab kokkuleppe osas nördimust.
Kibekähku pannakse TÜ rektoraadis kokku dokument, mis iga punkti pikemalt lahti seletab. Selle paberiga varustatult läheb prorektor Erik Puura 7. detsembril Vanemuise tänava õppehoonesse kokku kutsutud selgituskoosolekule. Osalejaid on arvukalt. Puura tunneb ennast kohapeal pisut naeruväärselt. Ta üritab selgitada, et on teadlastega samas paadis, aga samas ka mitmes eri rollis – Est-Fori akadeemilise nõukoja poolt määratud koordinaator, rektoraadis ettevõtlussuhete eest vastutaja, erialalt nii keskkonnateadlane kui keemiatehnik. Tselluloositehasesse võib rollist sõltuvalt suhtuda väga erinevalt. Aga ta nõustub etteheitega, et kokkulepe on ebaõnnestunult sõnastatud.
Pühade-eelsel ajal hakkab akadeemilistes ringkondades levima lepet pilav jõulukaart, kus rektoreid on kujutatud kolme idamaa targana, kes toovad Est-Forile annetusi.
Mõned teadlased nõuavad, et rektorid peaksid tegema uue ühisavalduse või vähemasti tulema ise praegust lepet teadlaste ette kaitsma. Seda siiski ei juhtu. Volli Kalm ütleb ERR-i vahendusel, et lepet on „meelevaldselt tõlgendatud“ ja „hakatud tonti kartma seal, kus seda ei ole“. Aaviksoo sekundeerib – teadlaste reaktsioon on „täiesti mööda tulistatud“. Lepet uuesti avama kumbki rektor ei torma. Pühade-eelsel ajal hakkab akadeemilistes ringkondades seepärast levima lepet pilav jõulukaart, kus rektoreid on kujutatud kolme idamaa targana, kes toovad Est-Forile annetusi.
Kas just seepärast, aga mingi kahtlus rektorite hinge lõpuks siiski poeb. Ühes oma viimastest e-kirjadest, mille Kalm 21. detsembril nõukoja liikmetele välja saadab, toonitab ta ohtlikku võimalust, et nõukoda presenteeritakse kui ülikoolide selget toetust arendajate projektile, mistõttu tuleks selgemalt deklareerida, et ollakse teaduslike järelduste eestkõneleja. Ta lõpetab kirja sõnadega: „Est-Fori inimeste selge ootus on/oli, et akadeemilise nõukoja funktsioon ja ülesanded tuleb kuidagi selgelt ja kirjapandult fikseerida. Peab kaaluma, kas peale kuulsa kolmepoolse leppe on tegelikult veel vaja midagi kirjalikult kokku leppida.“ Selleni siiski ei jõuta.
Kaks päeva hiljem kukub Kalm suusatreeningu järel ootamatult kokku ja sureb. Tema asemel rektori kohusetäitjaks määratud Tõnu Lehtsaare tööülesannete nimekirjas pole Est-Fori akadeemiline nõukoda aga enam prioriteet. Emotsionaalselt raskel leinaperioodil tuli tegeleda uue arengukava, ülikooli eelarve ja tuhande muu väiksema ülesandega. Lehtsaar osaleb siiski 15. veebruaril viimaseks jäänud akadeemilise nõukoja kohtumisel. Arendajatega vahetatakse seal rutiinset infot, mingeid otsuseid vastu ei võeta, nõukoda otseselt ka laiali ei saadeta, kuigi intuitiivselt tajuvad kõik, et protsess on nii ülikoolide kui arendajate kontrolli alt väljunud. „Kuna teadlaste vastuseis oli väga tugev, siis me ei hakanud selle asjaga enam edasi tegelema,“ kommenteerib Maaülikooli rektor Mait Klaassen nõukoja vaikset hääbumist.
Mida rektorid siiski kokkuleppe nelja punkti all silmas pidasid? Klaassen ütleb, et rektorite nõukoda loodi pärast seda, kui arendajad olid käinud ükshaaval rektorite jutul. Est-Fori soov oli saada teaduslikku tuge, ükski ülikool ei tundnud, et neil oleks selle pakkumiseks üksinda olnud piisavalt kompetentsi. Samas ei soovitud rahapaja pärast hakata ka konkureerima. Pigem juba jaotada see vennalikult ja kompetentsipõhiselt omavahel laiali: tehnoloogiaga tegelegu TTÜ teadlased, metsandusküsimustega Maaülikooli omad, looduskaitse- ja majandusküsimustes pakuks sisendit omakorda Tartu Ülikool. Selline kolme ülikooli konsortsium oleks hangetel suutnud pakkuda mitmekülgset teaduslikku ekspertiisi. Leppes nimetatud uurimisgrupid oleksid rektorite arusaama järgi pannud tehtud uuringutest kokku lõpliku tervikdokumendi, kusjuures eelnevalt oleks lahkarvamusi uurimisgrupi siseselt arutatud. Eesmärk poleks siiski tingimata konsensusele jõudmine, vaid lõppdokumenti jõuaksid sisse ka eriarvamused. Ühesõnaga oleks see olnud midagi sarnast Teaduste Akadeemia raportile aruandele, mille koostamisel osalesid samuti kolme ülikooli teadlased, kes saadud tulemuste üle kohtumistel omavahel diskuteerisid ja lõpuks sõnastasid ühiselt raporti kokkuvõtte.
Rektorite idee kiskus aga kohe alguses rappa. Nõukoda loodi kiirustades ja mõtlematult. Ilmselt kartsid ka ülikoolid miljardiprojekti rongist maha jääda, nähes selles lahendust kõrgharidust painavale kroonilisele rahanappusele. Seejärel eksisteeris nõukoda pool aastat varjusurmas. Kardeti huvide konflikti, sest enne riigihanke konsultandi leidmist ei tohtinud ettevõte mingisuguseid konkreetseid koostööleppeid ülikoolidega sõlmida. Alles vahetult enne jõule hakkasid rektorid arutama, kuidas peaks nõukoja tegevust sisustama. Kolme rektori lepe oli esimene samm selles suunas. Ka see tehti kiirustades ja laiapõhjaliste konsultatsioonideta, mille põhjuseks toob Klaassen asjaolu, et rattad olid juba liikuma hakanud, eriplaneering oli algatatud. Miks lepet kevadel või hiljemalt septembrikuust alates suuremas ringis ette ei valmistatud, kuigi mitmed Tartu Ülikooli teadlased olid selle vastu näidanud ise üles initsiatiivi, jääb siiski ebaselgeks. „Me mõtlesime, et meil kolmel on piisavalt tarkust, jõudu ja head tahet selle asja käima lükkamiseks,“ põhjendab Klaassen rektorite valitud lähenemist. Paradoksaalselt tundub, et kolme ülikooli juhil jäi puudu just esimesest ja siin pole enam suurt kasu ka lubadusest, et järgmisel korral alustatakse kohe laiema teadlaskonna aruteludesse kaasamisest.
Fakt on aga see, et kolme rektori lepe muutis õhkkonda Tartus kardinaalselt. Nüüd hakkasid ka need inimesed, kes seni polnud tehase peale oma aega kulutanud, projekti vastu huvi tundma. See mobiliseeris tehasevastasesse võitlusesse inimesi, kelle jaoks oli vastukarva väiksemgi vihje akadeemilise vabaduse piiramisele. Tarmo Soomere ütleb, et kui tema lepet esmakordselt luges, oli talle selge, et seda tehast ei tule. „Sellest tekstist kumas läbi soov see tehas igal juhul ära teha. Kui administraatorid hakkavad teadlastele rääkima eetikast, siis teadlased hakkavad sellele põhimõtteliselt vastu.“ Nii ka juhtus.
17. novembril toimub Tartu linnaosaseltside regulaarne ümarlaud. Selliseid peetakse igal aastal üks-kaks korda. Reeglina arutatakse seal finantsküsimusi või koostööd linnavalitsusega. Seekord oli korraldamise järg jõudnud Supilinna seltsini ja teemaks valitud tselluloositehas. Üks ümarlauale kutsutud esinejatest on Virve Sõber, ökoloog, kes pidas tehase võimalike keskkonnamõjude kohta ettekande ka suvisel Teaduste Akadeemia puidukeemia seminaril, kus ta luges üles kõik tselluloositootmisega kaasnevad keskkonnariskid alates vetikaõitsengutest kuni õhusaastega seotud haigusteni. See oli ainus tõeliselt kriitiline sõnavõtt muidu sõbralikult kulgenud üritusel. Kohapeal see edasiste aruteludeni ei viinud, küll aga hakkas Sõber seejärel saama e-kirju ja telefonikõnesid teistelt ülikooli töötajatelt. Kõik tahtsid teada, mida ta edasi plaanib.
Rektorite idee kiskus aga kohe alguses rappa. Nõukoda loodi kiirustades ja mõtlematult. Ilmselt kartsid ka ülikoolid miljardiprojekti rongist maha jääda, nähes selles lahendust kõrgharidust painavale kroonilisele rahanappusele. Seejärel eksisteeris nõukoda pool aastat varjusurmas. Kardeti huvide konflikti, sest enne riigihanke konsultandi leidmist ei tohtinud ettevõte mingisuguseid konkreetseid koostööleppeid ülikoolidega sõlmida. Alles vahetult enne jõule hakkasid rektorid arutama, kuidas peaks nõukoja tegevust sisustama. Kolme rektori lepe oli esimene samm selles suunas. Ka see tehti kiirustades ja laiapõhjaliste konsultatsioonideta, mille põhjuseks toob Klaassen asjaolu, et rattad olid juba liikuma hakanud, eriplaneering oli algatatud. Miks lepet kevadel või hiljemalt septembrikuust alates suuremas ringis ette ei valmistatud, kuigi mitmed Tartu Ülikooli teadlased olid selle vastu näidanud ise üles initsiatiivi, jääb siiski ebaselgeks. „Me mõtlesime, et meil kolmel on piisavalt tarkust, jõudu ja head tahet selle asja käima lükkamiseks,“ põhjendab Klaassen rektorite valitud lähenemist. Paradoksaalselt tundub, et kolme ülikooli juhil jäi puudu just esimesest ja siin pole enam suurt kasu ka lubadusest, et järgmisel korral alustatakse kohe laiema teadlaskonna aruteludesse kaasamisest.
Fakt on aga see, et kolme rektori lepe muutis õhkkonda Tartus kardinaalselt. Nüüd hakkasid ka need inimesed, kes seni polnud tehase peale oma aega kulutanud, projekti vastu huvi tundma. See mobiliseeris tehasevastasesse võitlusesse inimesi, kelle jaoks oli vastukarva väiksemgi vihje akadeemilise vabaduse piiramisele. Tarmo Soomere ütleb, et kui tema lepet esmakordselt luges, oli talle selge, et seda tehast ei tule. „Sellest tekstist kumas läbi soov see tehas igal juhul ära teha. Kui administraatorid hakkavad teadlastele rääkima eetikast, siis teadlased hakkavad sellele põhimõtteliselt vastu.“ Nii ka juhtus.
17. novembril toimub Tartu linnaosaseltside regulaarne ümarlaud. Selliseid peetakse igal aastal üks-kaks korda. Reeglina arutatakse seal finantsküsimusi või koostööd linnavalitsusega. Seekord oli korraldamise järg jõudnud Supilinna seltsini ja teemaks valitud tselluloositehas. Üks ümarlauale kutsutud esinejatest on Virve Sõber, ökoloog, kes pidas tehase võimalike keskkonnamõjude kohta ettekande ka suvisel Teaduste Akadeemia puidukeemia seminaril, kus ta luges üles kõik tselluloositootmisega kaasnevad keskkonnariskid alates vetikaõitsengutest kuni õhusaastega seotud haigusteni. See oli ainus tõeliselt kriitiline sõnavõtt muidu sõbralikult kulgenud üritusel. Kohapeal see edasiste aruteludeni ei viinud, küll aga hakkas Sõber seejärel saama e-kirju ja telefonikõnesid teistelt ülikooli töötajatelt. Kõik tahtsid teada, mida ta edasi plaanib.
VIRVE SÕBRA ETTEKANNE TEADUSTE AKADEEMIA KONVERENTSIL
(2:42:15-2:45:35)
Sõber oli just naasmas lapsehoolduspuhkuselt, mille käigus jõudis äratundmisele, et ta peab keskkonna heaks midagi ette võtma. „Ma ise tundsin, et ma ei saa koju jääda, istuda ja mitte midagi teha. Metsanduse ja kliimasoojenemise uudised olid nii murettekitavad,“ ütleb Sõber. Tema eestvedamisel olid mitmed TÜ teadlased juba 2017. aasta juunis isekeskis maha pidanud spontaanse ajurünnaku, et panna kirja kõik küsimused, millele tehasega seoses sooviti vastuseid saada. Ajurünnakust võttis osa ka Erik Puura, kes küsis osalejatelt, kas neil on tehase vastu teaduslikke põhjendusi või neile intuitiivselt ei meeldi see. Puura väitel andsid umbes pooled mõnekümnest osalenust käega märku, et neile on projekt lihtsalt vastukarva. Vastukarva olevat teadlaste omaalgatuslik nõupidamine olnud ka rektor Kalmule. Selliseid signaale sai Sõber hiljem oma kolleegidelt, kes sügisel naljatledes imestasid, et teda polegi veel vallandatud.
Linnaosaseltside ümarlaual saab Sõber võimaluse korrata oma suvise ettekande põhipunkte. Seekord on kuulajaskonnas aga rohkem neid, kelle sensorid ettekandest alarmeerivaid signaale üles korjavad. Üks neist on Tiia Kõnnussaar, Supilinna seltsi juhatuse liige, kelle jaoks on ümarlaual kuuldu õõvastav. Lastekirjanikuna oli tema kujutlusvõime horisont ehk ka avaram kui mõnel teisel: „Kuna olen näinud Peipsi ääres massiliselt surnud kalu vedelemas, siis polnud mul raske ette kujutada, mis juhtub, kui reostus satub Emajõkke ja sealt kaudu Peipsisse.“
Ümarlaua järel maandub Kõnnussaar oma sõbranna Marju Undi elutoa diivanil. Ta on ettekandest endiselt häiritud ja palub sõbrannalt närvide rahustamiseks klaasikest veini. Ühiselt hakatakse arutama, mida sellises olukorras ette võtta. Kõnnussaar kombib kõhklevalt ideed saata linnavõimule avalik pöördumine. Avalikke kirju ja pöördumisi on tol perioodil avaldatud nii Rail Balticu kui riikliku metsanduspoliitika vastu. Otsuseid pole need muutnud, küll aga tõmmanud nimetatud teemadele üksjagu avalikkuse ja meedia tähelepanu. Unt haarab ideest kinni ja hakkab paberile kritseldama inimeste nimesid, kes võiksid sellele potentsiaalselt alla kirjutada. Kolmveerand tunniga saavad nad üle saja nime, kellest hiljem jätab apellile alla kirjutamata ainult kaks. Ühise ajurünnaku tulemusena vormub spontaanselt välja käidud mõte palju priskemaks. Mõlemad tunnevad, et see võiks olla päris hea plaan. Kõnnussaare vaimusilmas saab sellest juba 1001 kirja seeme. Päev hiljem peetakse Peedul Tõnis Mäe sünnipäeva. Unt testib seal kultuuriavalikkuse peal avaliku kirja mõtet. Mõte lendab, kohaletulnud ütlevad kui ühest suust, et nad oleksid kohe kambas.
AUTOR: MARJU UNT
17. novembri sissekanne Marju Undi külalisteraamatusse.
Esialgu Kõnnussaar kirja veel koostama ei tõtta. Ta kirjutab sotsiaalmeediasse hoopis pika postituse sellest, kuidas kunagi hävitas Peeter I Tartu suurtükkidega, kuid nüüd on oht, et teeme seda vabatahtlikult oma kätega. Kõnnussaar loodab, et Tartu kaitsevalli moodustavad seekord teadlased ja eksperdid. Samamoodi arvas ka Unt, et küllap asjaga tegelevad asjatundjad ning tema ärikoolitajana ei pea sellesse oma nina toppima. Läheb mööda viis päeva ja rektorite lepe potsatab ka Kõnnussaare kirjakasti. Kõnnussaar ei suuda oma silmi uskuda: kuidas saavad rektorid olla samas paadis arendajatega? Kas selline asi on üldse Eesti Vabariigis võimalik? Ülikooli kui institutsiooni objektiivsus tehase küsimuses muutus sellest hetkest tema silmis küsitavaks. Kõnnussaar osaleb veel Vanemuise tänava selgituskoosolekul. Kas äkki on kokkuleppest kuidagi valesti aru saadud? Ta teeb kohapeal kuuldust kirjalikke märkmeid, mis lõpevad tõdemusega, et ülikoolid on mässinud ennast kontrollimatusse protsessi.
Avaliku pöördumise idee muutub seejärel taas aktuaalseks. Jõulude ja aastavahetuse perioodil tegeleb Kõnnussaar pöördumise esialgse versiooni sõnastamisega. Ta näitab seda paarile sõbrale. Ökoloog Kristjan Zobel on kirja suhtes kriitiline, leides, et see võiks olla teaduslikum. Kõnnussaar vaidleb vastu: „Mina leidsin, et seal peaks ka emotsioon sees olema, muidu see ei veena inimest.“ Siiski on pöördumise koostamisse kaasatud eelkõige teadlased – lisaks Zobelile veel Lõhmus, Sõber, Teaduste Akadeemia raportiaruande koostajad Ülo Mander ja Raul Rosenvald ning Tartu Ülikooli füsioloogilise ökoloogia professor Peeter Hõrak. Selline võrgustik tekib kontakte vahendades ja põhimõttel, et kõik apelli väited baseeruksid teaduslikel faktidel. Lisaks kaasas Kõnnussaar Supilinna seltsist punti Asko Tamme, kelle soovitustele vastavalt muudeti tekst resoluutsemaks, lisati juurde nõudmine, et linn taotleks kogu protsessi taasalustamist ja seejärel omavalitsuse kaasatust juba esialgses etapis.
Kiri saab viimase lihvi aasta viimasel päeval, nädalapäevad hiljem pannakse käima allkirjade kogumise kampaania. Kõik toimub esialgu üsna algelisel meetodil: kirja autorid helistavad ja kirjutavad läbi sõpru-tuttavaid, et need allkirja annaksid ja omakorda oma tutvusringkonnas ideed levitaksid. Kõnnussaar toksib nõusoleku andnud inimeste nimed ükshaaval arvutisse. Niimoodi saadakse kokku esimesed 1500 allkirja ja seda vähem kui kahe nädalaga. Need antakse Tartu linnavolikogu 18. jaanuari istungil üle Tartu linnavalitsusele ja -volikogule. Kronoloogiliselt esitatud allakirjutanute nimistu algusest vaatab vastu Eesti teadus- ja kultuurimaastiku koorekiht. See oli apelli radiaalse mudeli peegeldus. Lõpuks pandi apelli tekst üles ka petitsioon.ee keskkonda, kuid algsel lähenemisel olid kahtlemata ka omad eelised. Vahetult inimestega suhtlemine ärgitas vestluspartnereid rohkem teemasse süvenema ning personaalne kontakt muutis apelli usaldusväärseks. Lõpuks kogus esimene apelli tekst üle 8000 allkirja.
Kuu aja jooksul olid apelli koostajad pidanud omavahel intensiivset kirjavahetust. 26. jaanuaril saadi esmakordselt füüsiliselt kokku. Apelli staabiks kujuneb Undi kodu vaatega Emajõele. Elutoa sooja kamina ees, kus Kõnnussaar ja Unt olid veiniklaasi taga avaliku kirja mõtet veeretanud, istus jaanuaris seitsmeliikmeline seltskond. Dream team, nagu asjaosalised hiljem aru said. „Meil poleks tol ajahetkel pidanud üksteise suhtes just tohutut usaldust olema,“ ütleb Kõnnussaar. Ta viitab asjaolule, et üksteist vaevu tunti. Sellest hoolimata kujuneb omavaheline klapp heaks. Tolleks hetkeks põlevad kõigil tehase pärast südamed. Võõrustajana pakkus Unt külalistele alati vahuveini ja lõhevõileibu, seejärel läks lahti vaidlus ja kätega vehkimine, mida mõnikord võis katkestada Unt, tirides toa keskele valge tahvli, et hakata argumente üles kirjutama. Õnneks oli seltskond piisavalt väike ja üksteise suhtes lugupidav, kuigi aeg-ajalt tuli oma sõnajärge üsna häälekalt nõuda. See oli ka üks põhjus, miks liikmeskonda ei hakatud laiendama. See ja Undi elutoa füüsilised parameetrid.
AUTOR: MARTIN WALSH
Apelli kohtumine Marju Undi aias 18. mail 2018.
Ülemises reas vasakult Raul Rosenvald, Marju Unt, Asko Tamme.
Alumises reas vasakult Kadri Siibak, Ülo Mander, Virve Sõber, Tiia Kõnnussaar.
Kokku oli vaja saada, sest ees ootas kohtumine linnapea Urmas Klaasiga. Apelli põhieesmärk sel hetkel oli meeri enda poolele võitmine. Undi kamina ees sai aga selgeks, et apelli laiemaks ülesandeks tselluloositehase kontekstis peab saama üldine dialoogi taseme tõstmine. Juba linnavalitsusele tehtud pöördumise koostamisel võetud kaalutletud ja soliidne hoiak pidi edasi kanduma ka järgnevatesse kohtumistesse otsustajatega. Keegi ei soovinud toita kujutluspilti emotsionaalsetest puukallistajatest, mis igasuguste keskkonnaaktivistide kohal paratamatult hõljus. Samas ei pruukinud apelli liikmete motiivid olla sugugi seotud keskkonnaga. Mäletatavasti keskendus esimene apell paljuski hoopis Tartu kui ülikoolilinna kuvandile, mida nii suure tööstusettevõtte rajamine linna vahetusse lähedusse ohustas. Undi jaoks oli valem väga lihtne: kukub Tartu, kukub Tartu Ülikool, kukub Eesti Vabariik.
Kolm päeva hiljem on apelli seitsmeliikmeline seltskond linnapea audientsil. Teisel pool lauda istuvad lisaks Klaasile veel linnavalitsuse eri osakondade juhatajad ning volikogu planeerimiskomisjoni esimees Veljo Ipits. Lõhmusele on tehtud ülesandeks fookuse hoidmine. Ettevaatlikult alanud kohtumise murdepunkt saabub apelli liikmete väitel siis, kui Lõhmus ütleb, et Euroopas on eeskätt kliimapoliitikast lähtuvalt ümbervaatamisel kogu metsade majandamise intensiivsus ja loogika, millega meie laienev metsatööstus võib vastuollu sattuda. Klaas kergitab kulmu: „Oi, seda ma ei teadnud.“ Unt usub, et sel hetkel tõestas apell linnavalitsuse jaoks oma tõsiseltvõetavust. „Linnapea sai aru, et me räägime asjadest, millega tema ei ole kursis.“ Sealt edasi muutus apell linnavalitsuse jaoks sisuliseks partneriks, kellega vahetati infot, saadi vajadusel kokku või helistati, ning kellele laenati aeg-ajalt oma ekspertteadmisi. „Me olime nagu võitluskaaslased,“ kirjeldab Unt edasist koostööd Tartu linnavõimuga.
Linnapea enda poolele võitmine käis võrdlemisi lihtsalt. Pärast seda, kui saab selgeks, et valitsus kavatseb Tartu linnavolikogu seisukohta eirata ning eriplaneeringuga edasi minna, saab apelli tegevus uue fookuse – tuleb avaldada poliitilist survet valitsusele. Apell valib selleks personaalsete kohtumiste tee. Ehk nagu Unt ütleb – „hakkasime käima ekspeditsioonidel“. Seejuures ollakse ise üsna skeptilised, kas kohtumistest kokkuvõttes mingit tulu tõuseb. „Me saime aru, et peame kõik need etapid läbi käima, et oleks argument teha hiljem midagi muud. Näidata, et vahepealsed instantsid ei toimi,“ selgitab Lõhmus. Apelli liikmed otsustavad jääda kindlaks põhimõttele dialoogi taset tõsta. Nii koostatakse enne iga kohtumist põhjalik memo, mis saadetakse vastavale otsustajale eelnevalt välja. 2018. aasta kKevade jooksul käiakse sel viisil läbi ministrite Jaak Aabi, Janek Mäggi ja Siim Kiisleri kabinettidest ning õiguskantsler Ülle Madise juurest. Korduvalt üritati kohtumist kokku leppida ka Jüri Ratasega, kes aga ütles järjekindlalt ära.
Nendel kohtumistel kogetakse kõike: mõistmist ja kaasa noogutamist, millele järgneb vabandus, et see, millest te räägite, on ju hoopis teise ministeeriumi probleem; saadakse tunda Kiisleri nõuniku Kalle Muuli mõnitavat suhtumist; kuuldakse demagoogilisi võrdpilte naabri õunapuust ja tselluloositehasest. Ministreid Vainu stiilis provokatsioonidega ei üllatata. Argumentidega aga ei suudeta poliitikutele naha vahele pugeda. Tartusse tullakse tagasi kord-korralt järjest pettunumalt. Kiisleriga kohtumise järel minnakse tekkinud frustratsiooni väljaelamiseks raudteejaamast otsejoones Veini ja Vinesse. Seltskonnal on raske mõista, kuidas Eesti Vabariigi ministriks on inimene, kes vähimatki arusaamist ei ilmuta. Kui võidupühal ekspeditsioonilt õiguskantsleri juurde sama targalt tagasi tullakse, on kõigile selge, et poliitikute ja riigiametnike uksi on kulutatud küllalt. Vahepealsed instantsid tõepoolest ei toimi. Tuleb proovida midagi muud.
Autor: Kristjan Teedemaa
Apelli liikmed valmistumas Emajõe ketil allkirju koguma.
Otsustatakse minna tagasi oma juurte juurde ja koostada uus avalik pöördumine. Seekord adresseerituna valitsusele, riigikogule, õiguskantslerile ja kõigile erakondadele. Vaidlusi tekitab küsimus, kas uue avaliku kirja peaks avaldama kohe kevadel või ootama sügiseni. Lõpuks jääb peale Kõnnussaare pakutud variant, et uus apell tuleb avaldada koos Emajõe ketiga. Loodeti, et valimiste eelne aeg aitab kaasa ja poliitikud ei saa jääda ükskõikseks. Nii avaldataksegi neli päeva enne Emajõe ketti kevadapell, seekord juba koheselt ka petitsioon.ee lehel. Unt ja Kõnnussaar koguvad keti ajal füüsiliselt allkirju. Kuigi paljude jaoks tekitab segadust, miks nad juba teistkordselt apellile alla peavad kirjutama, kogub kevadapell lõpuks isegi paar tuhat allkirja rohkem. 2018. aasta sügisel, kui eriplaneeringu lõpetamise lõplikku otsust ei tule ega tule, soovib apell kogutud allkirjad peaministrile üle anda. Paberil ja silmast silma. Paraku ei taha Ratas allkirjadest midagi kuulda. Peaministri pressibüroo lubab küll Undile, et apelli palvega tegeletakse, kuid lubaduseks see vaid jääbki. Lõpuks saadetakse allkirjad Ratasele DHL-iga. Nii palju siis näoga rahva poole peaministrist.
Allikas: Riigikogu
Eiki Nestor, Virve Sõber, Asko Tamme ja Asko Lõhmus kohtuvad Riigikogus.
Tegelikult oli Tartus tol perioodil isegi kaks algatust, mis üritasid tselluloositehase debatti sisulisemaks muuta. Lisaks apellile veel linnaosaseltside algatusgrupp „Elamisväärse Tartu nimel“. Viimane loodi Tartu Linnaraamatukogu juhataja ja Supilinna seltsi juhatuse liikme Asko Tamme initsiatiivil. Tamme nimetab ennast ise wannabe akadeemikuks, kes jagab veendumust, et ühiskond on diskursiivne, arutlev. Kui ta 2017. aasta aprillis linnaosaseltsi kutsutud esindajana Est-Fori infoüritust kuulas, muutus ta seal kõlanud väidete suhtes kahtlustavaks. Jutt väärindamisest, haisuta tehasest, joonised värvilistest kuubikutest – see kõik tundus Tammele liiga ilus. Ta mäletas veel hästi Tallinnas töötanud tselluloositehast ning arendajate jutt ei läinud mälestuspildiga kuidagi kokku. Kui infoüritusele järgneva kahe nädala jooksul tulevad teated planeerimisseaduse muutmise ja eriplaneeringu algatamise kohta, saab Tamme aru, et arendajad on koostöös riigiga poolele maale eest ära jooksnud. Jaamast väljunud rongi peatamine näib talle juba siis võimatuna, kuid võitluseta ta alistuda ei kavatse.
Tamme eestvedamisel saab paika linnaosaseltside ümarlaua teema ja esinejad. Ümarlaual kuuldud Virve Sõbra ettekanne tekitab seltside liikmete seas vastakaid reaktsioone: on neid, kes peavad tehast jätkuvalt väga heaks plaaniks, teised tahaksid tänavatele telkima minna, kolmandad leiavad, et mõistlik lahendus avalikkuse kaasamiseks on sisse kirjutatud planeerimisprotsessi. Kuna arvamusi on seinast seina, otsustatakse oma edasises tegevuses võtta aluseks madalaim ühisnimetaja ehk hakatakse avalikkust informeerima. Praktikas tähendas see infoseminaride sarja korraldamist erinevatel tehast puudutavatel teemadel. Kokku korraldati linnaosaseltside egiidi all 2018. aasta jaanuarist aprillini neli seminari.
Sarja kõige märkimisväärsemaks episoodiks kujuneb kahe professori emotsionaalne ja kohati isiklikuks läinud vastasseis, mille värvikaimad momendid jõuavad ERR-i vahendusel ka laiema avalikkuseni. Sinu jutt on puhas demagoogia! Ei, sina ajad lolli juttu! Sina oled üldse mingi tallinlane! Sellises stiilis repliike vahetasid kaks teadlast. Mõlemal oli seejuures läbivalt piinlik. Publikul ka. Paljude jaoks hakkab Ülo Manderi ja Enn Loigu kraaklus ilmestama tselloloosisaagat ümbritsenud avalikke arutelusid tervikuna. Ühendavaks jooneks on tunded, mis sõidavad faktidest üle. Saaga käigus jõuab käibele isegi uudisväljend „emotsionaalne fakt“. Tamme tunnistab samuti, et üritus läks käest ära: „Tekkis olukord, kus mõlemad arvasid, et nad teavad sellest asjast rohkem kui teine. Ülo lasi ennast provotseerida ja siis läks ebameeldivuste vahetamiseks.“ Kohapeal kõlanud isiklikud solvangud on ka põhjus, miks linnaosaseltside infokanalites aruteluõhtu kohta tänasel päeval mitte ühtegi jälge ei leia.
Oma teravamatel hetkedel jõudis Loigu ja Manderi vaidlus alati tagasi küsimuse juurde sellest, kui palju fosforit planeeritav tehas vette laseb. Loigu oli väidetavalt võtnud oma arvud Est-Fori infomaterjalidest, mis olid paljude jaoks kahtlased, sest arendajad olid kidakeelsed nii tehnoloogiliste lahenduste kui ka lõpptoodangu osas. Sellises olukorras ei tundunud arvutuskäiguta esitatud arvud kõige usaldusväärsemad. Mander omakorda lähtus eeldusest, et arendajad saastavad täpselt nii palju, kui seadus lubab, ning ametnikud ei hakka neile selleks mingeid kitsendusi seadma. Emotsioonid lahvatasid alles seejärel, kui faktide keeles kõnelemine muutus võimatuks. Faktide keeles kõnelemine muutus võimatuks, sest faktid tõid endaga kaasa terve rea vaikimisi omaks võetud eeldusi. Kui sa lähtud arendajate pakutud arvudest, siis sa oled kinni makstud. Mõistlik on teha arvutusi maksimaalsete piirmääradega, sest ministeerium jätkab ärimeeste ees koogutamist.
Tehase fosforiheitme küsimuses täit selgust saada ongi keeruline. Minister Kiisler rõhutas korduvalt, et piirnormid pannakse paika alles keskkonnamõjude hindamise järel. Virve Sõbra üks peamisi teese juba Teaduste Akadeemia ettekandes oli, et keskkonnamõjude hindamine ei pruugi anda adekvaatseid tulemusi. Tema ja mitmed teised apelli liikmed väidavad mulle, et põhimõtteliselt pole ühtegi arendust, mis oleks keskkonnamõjude hindamise tõttu rajamata jäänud. Sõber võrdleb seda auto tehnilise ülevaatusega: „Kui tuleb turule firma, kes hakkab järjest autosid läbi kukutama, siis ükski klient ei taha selle firma juurde lõpuks minna – eesmärk on võimalikult hõlpsalt läbi saada.“ Teda täiendab Raul Rosenvald, kes on keskkonnamõjude hindajatelt kuulnud, et kui uuringute käigus ilmnevad asjaolud, mille alusel ei saaks midagi rajada, siis otsitakse uued tegijad ning plaan läheb natuke teisel kujul ikkagi läbi. Tõsi, kuskilt mingit statistikat nende väidete kinnituseks leida pole võimalik, mistõttu nimetab Kiisler süüdistusi keskkonnamõjude hindamise ebaobjektiivsuses paranoilisteks vandenõuteooriateks, mis on rohkem EKRE tase.
Kui keskkonnamõjude hindamise aruanne ükskord otsusetegija lauale pannakse, siis võetakse seda suhteliselt kriitikavabalt dokumendina, milla abil saab otsuse ära vormistada.
Kui ma uurin Keskkonnaõiguse Keskuse juristilt Siim Vahtruselt mõjude hindamise kohta, noogutab ta Sõbra ja Rosenvaldi mõttekäikudele kaasa. Praktika on tõepoolest selline, et mõjude hindamine jääb pigemini katki, kui et lõpeb negatiivse otsusega, kuigi ta oskab näiteid tuua ka nende kohta. Ta osutab omalt poolt veelgi suuremale kitsaskohale: „Kui keskkonnamõjude hindamise aruanne ükskord otsusetegija lauale pannakse, siis võetakse seda suhteliselt kriitikavabalt dokumendina, milla abil saab otsuse ära vormistada. Aruanne võib küll olla tõene, aga keskenduda ainult positiivsele ja vaikida maha negatiivse.” See olevat raamistamise ning uurimisküsimuste sõnastamise küsimus, millega tegelevad mõjuhindamise eksperdid, kes aga ise peavad ennast ennekõike arendajate nõustajateks. Vahtrus toetub siin möödunud aastal valminud keskkonnamõjude hindamise uuringule, mille käigus tehtud fookusgrupi intervjuudes ütlesid eksperdid ise siiralt, et nemad peavad oma ülesandeks aidata arendajal välja mõelda, kuidas nende ideed oleks võimalik teostada. Kui siia veel lisada nimetatud uuringu aruandes välja toodud punkt, et ebapopulaarsete otsuste tegemise asemel näeksid avaliku võimu esindajad meelsamini, et otsus tehtaks nende eest ära mõjude hindamise raportis, siis saame kokku kokteili, mis pole kohe kindlasti läbipaistev ega avalikkuse huve vajalikul määral arvestav.
Siit jõuame tselluloosisaaga ühe keskse paradoksini. Teaduste Akadeemia seminaril peetud ettekande lõpetab Sõber mõttega, et vaja on igakülgseid ja põhjalikke teadusuuringuid. Ometi seisavad Tartu teadlased hiljem uuringute läbiviimise vastu. Nad ei soovi teaduse välja pakutud meetoditega tehast puudutavatele küsimustele vastuseid leida. Nad väidavad, et neid meetodeid on võimalik rakendada vildakalt. Kallutatult. Pealiskaudselt. Valesid küsimusi esitades. Valedele lähteandmetele tuginedes. Nad ütlevad ka, et uuringuid on tehtud piisavalt. Vastused on juba kuskil olemas. Öeldi ka seda, et tehase võimalike mõjude hindamiseks tuleks teha võimalikult keerulisi ja kulukaid modelleerimisi. Selliseid, mida keegi kunagi tehase planeerimiseks tegema ei hakka. Selle argumendi järel kõlas tihti paberiservale tehtud arvutuste najal saadud hinnang tehase negatiivse keskkonnamõju kohta. Keeruline muutus korraga jälle lihtsaks. Väideti, et uuringud, mis baseeruvad keskmiste vooluhulkade ja kontsentratsioonide Exceli tabelisse sisestamisel, pole piisavad. Seejärel võeti ise need kontsentratsioonid ja vooluhulgad, efekti mõttes mõnikord ajalooliselt kõige väiksemad, tehti arvutused ja presenteeriti neid ammendavatena. Teadlaste hoiak tundus paljude jaoks arusaamatu. Mis mõttes seisab ülikoolilinn vastu uuringutele?
Uuringufoobiale on mitu selgitust. Esmalt tõepoolest küsimus sellest, mida hakatakse uuringute käigus välja selgitama. „Uuringud olid ju mõeldud selleks, et määrata kindlaks piirkonna taluvusläved: kui palju haisu on lubatud, kui suured muutused tulevad liikluses, kui palju on lubatud Emajõge täiendavalt reostada,“ ütleb Puura. See tähendas kriitikute jaoks ainult üht – tehas halvendab piirkonna keskkonnaseisundit. Vähemalt esialgu kirjeldasid arendajad keskkonnamõjude hindamise protseduuri samamoodi. Kohava ja Polli kirjutavad EMA-le vastuseks saadetud avalikus kirjas, et analüüside ja modelleerimiste käigus pannakse paika maksimaalsed koormused, mida vesikond suudab vastu võtta ilma selle kvaliteediklassi alandamata. Need heitekogused pidid saama keskkonnaloa väljastamisel piirväärtusteks, mida töötav tehas ei tohi ületada. Aga Emajõe kvaliteediklass oli niigi halb ning eesmärk oli seda parandada. Põhimõtteliselt ütlesid arendajad selge sõnaga, et parimal juhul jääb Emajõe seisund samaks.
Teiseks tuleks vastuseisu mõistmiseks minna tagasi ainsate uuringute juurde, mis tehase teemal lõpuks teostati. Esimene neist oli Rakendusuuringute Keskuse CentAR-i koostatud projekti sotsiaalmajanduslike mõjude analüüs ja teine Säästva Eesti Instituudi (SEI) tehase süsinikujalajälje hindamine. Mõlemast uuringust pärinesid väited, mis asetasid tehase üheselt positiivsesse valgusesse. Näiteks jõudsid SEI uuringu koostajad järeldusele, et tehas aitaks vähendada kasvuhoonegaaside teket Eestis praeguse seisuga võrreldes ca 1,6% ja tehase süsinikujalajälg oleks neutraalne. Paraku jäeti hinnangu andmisel arvesse võtmata toote eluea lõpus tekkivad kasvuhoonegaaside heitmed, sest puudus selgus lõpliku toodete portfelli osas. See info oleks teadlaste sõnutsi tehase keskkonnamõju hoopis teistsugusena näidanud. Kriitikute väitel oli tegemist rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika pooliku rakendamisega, mis tekitab küsimuse, miks ei saanud sellega oodata momendini, kui tootegrupid on selgunud ning kõik vajalikud sisendandmed arvutuste tegemiseks olemas. Pigem jäi mulje, et uuring teostati turunduslikel eesmärkidel. See on ehe näide sellest, kuidas andmetega on võimalik vajadusel manipuleerida.
CentAR leidis aga, et tehase rajamine kasvataks Eesti SKP-d 1,1–1,4 protsenti, riigile laekuv maksutulu tõuseks aastas 11–12 miljoni euro võrra ning tehas suurendaks Eesti taastuvenergia tootmisvõimsust ligi neljandiku võrra. Selle uuringu põhjal sai tselluloositehas olla Tartule ja Eestile ainult kasulik projekt, mis lisab uusi kõrgepalgalisi töökohti, ergutab tarbimist, tõstab toormaterjali hinda ja suurendab tänu sellele kokkuvõttes ka riigi maksutulu. Ühtegi negatiivset mõju uuringust ei ilmne. Hiljem hakkavad Tartu teadlased esitama küsimusi, mis just võimalikele negatiivsetele aspektidele rõhku panevad. Kui arendajate eesmärk oli leida arve, mis tehasest võimalikult ilusa pildi maaliksid, siis näiteks Ülo Manderi 2018. aasta 16. veebruaril peetud ettekandes linnavalitsuse esindajatele on uurimist vajavate sotsiaalmajanduslike mõjude nimekiri esitatud põhimõtteliselt vastupidiselt lähtekohalt – kaardistada tuleks ebameeldivaid küsimusi, kusjuures on juba aimatav, millised tulevad vastused: haritumad ja kõrgema sissetulekuga inimesed kolivad tehase rajamisel mujale, tõenäoliselt väheneb KOV eelarves tulumaksust laekuv sissetulek, nagu ka kinnisvara hind Tartumaal. Mõlema näite puhul on väärtushinnangud uurimisküsimustesse sisse kirjutatud, halvemal juhul nähaksegi uuringu eesmärgina intuitsioonil põhinevate arusaamade valideerimist. Seega uuring pole iseenesest mingi võlusõna, mis garanteerib objektiivse tulemuse. Ka teadlane on inimene.
Uuring pole iseenesest mingi võlusõna, mis garanteerib objektiivse tulemuse. Ka teadlane on inimene.
Kolmas probleemikimp seostub asjaoluga, et keskkonnamõju hindamine tegeleb – nagu nimigi ütleb – ennekõike keskkonda puudutavate küsimustega. Tartu puhul nõudsid aga mitmed teadlased laiemat sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude arvestamist ning kvantitatiivsete andmete kogumisele lisaks kvalitatiivseid uuringuid. Sooviti vastuseid küsimusele, millised on kogukonna liikmete ootused elukeskkonnale ja kas muutunud oludes saab neid ootusi rahuldada. Rahandusministeeriumis planeeringu eeltöid juhtinud Tiit Oidjärv pole nõus etteheitega, nagu oleks tselluloositehase eriplaneeringu puhul riigil kavas olnud sotsiaalseid ja kultuurilisi mõjusid eirata, nende hindamiseks otsiti suisa eraldi spetsialisti. Küll aga möönab Oidjärv, et seadusandlus keskendub mõjude hindamisel üldiselt looduskeskkonnale. Ühelt poolt on see tingitud töötavate valmislahenduste puudumisest sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude adekvaatseks hindamiseks. Teisalt tulevad sellised rõhuasetused kaasa juba Euroopa Liidu direktiividega. Kui Oidjärv uuris Euroopa Komisjoni ametnikult, millal inimestele ja kogukondadele avalduv mõju direktiivi jõuab, vastati talle, et mitte kunagi. Meil on selleks demokraatlik ühiskond, kus inimesed ise seisavad selle eest, et neile liiga ei tehtaks. „Kaasamise mõte olevatki selles, et aktiivse kodanikuna ütled ise, et sul on probleem,“ selgitab Oidjärv. Seega võiks öelda, et tartlased käitusid igati demokraatlikult ja Euroopa väärtustest lähtuvalt.
Initsiatiiv selleks tuli teadlastelt. Tselluloosisaaga käigus avastasid teadlased sisemise jõu avalike debattide mõjutamiseks. Teadlased olid need, kes oma ekspertiisiga andsid Tartu linnavõimule põhjendused riigi vastu minekuks. Teadlaste sõnavõtud ärgitasid kohalikke oma elukeskkonna nimel võitlema. Apelli näitel marssisid teadlased ka ise otsustajate ette ja proovisid mõjutada poliitika kujundamise protsessi. Nemad muutsid narratiivi tehase ümber. Mitmed planeeringu jätkamist pooldanud inimesed süüdistavad teadlasi aga poliitika tegemises. Teadlaste hirm, et nad ei saa tehase küsimuses enam erapooletult teaduslikke seisukohti esitada, olevat asendunud olukorraga, kus teadlased valisid vabatahtlikult poole ja hakkasid ise poliitikat tegema eesmärgiga planeering peatada. Arutelude politiseerimine on laiem etteheide, mida kasutasid need, kes ütlesid, et otsuse tegemisel tuleks lähtuda uuringutest. Sellise positsiooni järgi ei peaks ühiskondlikke konflikte lahendama mitte arutelu, vaid vastused keerulistele väärtusküsimustele on peidus teadusuuringutes. Tegemist on tehniliste detailidega, mille üle otsustamiseks on vaja teada ainult täpseid arvväärtusi. Kui meil on paigas fosforiheite määr, siis saame seda võrrelda SKP kasvuga ning meil ongi tehase rajamise osas vastus käes!
Tegelikult ei peaks teadlasi süüdistama mitte politiseerumises, vaid poliitikuid katses tselluloositehast puudutavaid diskussioone järjepidevalt depolitiseerida ning delegeerida vastutus müstifitseeritud uuringutele. Valitsuse liikmed ei soostunud lahendama väärtuskonflikti, mis oli tselluloositehase eriplaneeringusse sisse kirjutatud. Väärtuspõhist vaidlust ei saa aga otsustajate eest lahendada ekspert, kuigi see oleks kahtlemata mugav. Me ei saa kunagi teada, kas uuringufaasi järel oleks valitsus hakanud antud küsimuses poliitilist debatti pidama, kui aga meenutada mõjude hindamise uuringu peamisi leide ning eriplaneeringuga seotud ministrite retoorikat, siis võib pigem eeldada vastupidist. Õnneks hakati valitsuse eest pidama seda debatti kohalikes omavalitsustes.
Autor: Ave Taavet