Ürituse initsiaatoriks oli Peeter Laurson, kes jätkas ka pärast 7. märtsi istungit isiklikku ristisõda tselluloositehase vastu. Märtsis laseb ta IRL-i Tartu osakonnal tellida tehase rajamise küsimuses avaliku arvamuse uuringu Tartus ja Tartumaal. Küsimustikule vastajatest täpselt kolmveerand olid seisukohal, et tehast Tartu lähistele rajada ei tohi. Vähe sellest, 43% vastajatest ütles, et nad kaaluksid tehase negatiivsete kõrvalmõjude tõttu Tartust ära kolimist. 92% leidsid, et planeerimisel peaks arvestama kohalike elanike arvamusega. Need arvud kinnitasid Laursonile, et ta ajab õiget asja. Järgmise sammuna üritab Laurson piirkonna seisukohta erakonna sees kuuldavaks teha. IRL-i esimees Helir-Valdor Seeder esialgu sekkumiseks vajadust ei näe. „Ta arvas, et demokraatlik protsess ise toobki selguse,“ täpsustab Laurson.
Kiisleri vaibalekutsumiseks andsid põhjuse ministri mitmed avaldused, mis olid toetanud planeeringut ja Laursoni hinnangul eiranud täielikult kohaliku piirkonna seisukohti. Vaksalis antakse Kiislerile ööpäev aega, et oma arvamust avalikkuse ees revideerida. Seejärel ähvardati minister maha võtta. Tagandamiskatsega tehaksegi 23. mail proovi. Partei juhatusele saadetud avalduse Kiisleri ministrikohalt vabastamiseks allkirjastavad viis IRL-i liiget, kaks neist piirkonna juhatusest. Allakirjutanute vähene hulk vihjas, et oma erakonna ministri umbusaldamine tundus eriplaneeringu peatamiseks liiga radikaalse meetmena. Lisaks suutis Laurson piirkonna vastuseisu ministrile presenteerida laiapõhjalisemana, kui see tegelikult oli. Ka vaksali üritusele kohaletulnute seas ei omanud kõik parteipiletit, sh seltskonna kõige häälekam liige, kelleks oli Peeter Laursoni isa.
Kuigi juhatus Kiislerit valitsusest tagasi kutsuma ei tõtta, ei saa keskkontor piirkonna liikmete jõulisi avaldusi enam kauem ignoreerida. Viie allkirjaga umbusaldusavaldusele lisaks jõuab veel samal nädalal IRL-i eestseisuse laule eelnõu eriplaneeringu lõpetamiseks. Selle taga on erakonna Tartu piirkonna juhatus ning koostajaks selle esimees Kaspar Kokk, kelle ärihuvidega läks Est-Fori plaan mäletatavasti vastuollu. Täpselt nädal pärast Kiisleri „grillimist“ Tartu vaksalihoones arutab partei eestseisus Koka ettepanekut hiliste öötundideni. Arutelus osalenud Kiisler väidab, et otsusele lõpuks ei jõutudki: „Juhatuses oli kaks selgelt erinevat seisukohta. Küsimus oli selles, kas poliitikud on eestvedajad või kaasajooksjad. Lihtsam on alati kaasa joosta.“ Suur oli Kiisleri üllatus, kui ta järgmisel päeval loeb meediast parteiliidri sõnu, et otsusele siiski jõuti ja tema erakond on valinud kaasajooksja rolli. Seedri avaldus paneb liikuma doominokivid valitsuse sees.
Arendajad olid algusest peale deklareerinud, et neil puudub plaan B. Õigemini: kui me Emajõe äärde ei saa, siis teeme Lätti.
Suur veelahe piirkondade ning peakontori vahel oli eriplaneeringu küsimuses iseloomulik kõigile kolmele valitsuserakonnale. Samasuguseid tunde kestnud pingelisi arutelusid peeti 2018. aasta kevadel sotside juhatuses, kus tekkis täpselt samamoodi patiseis, mida küll natuke leevendas erakonna esimehe Jevgeni Ossinovski Tartu poolele hoidmine. Juba 8. märtsil ütleb Ossinovski avalikult välja, et tema isiklikult on skeptiline tehasega kaasnevate riskide maandamise osas. Parteijuhi skepsis tulenes lapsepõlvemälestusest. „Ta tõi lauale selle, et on Aserist pärit ja tema arvates on suurtööstused Eesti keskkonna jaoks väga ohtlikud,“ meenutab Marju Lauristin ühte Ossinovski sõnavõttu juhatuses. Sellele vaatamata ei hakka sotsid eriplaneeringut valitsuse tasandil torpedeerima. „Kuna mõlemad koalitsioonipartnerid pidasid vajalikuks sellega edasi minna, siis ega me iseenesest uuringute vastu ei olnud,“ põhjendas seda Ossinovski. Seedri avaldus annab sotsidele hea võimaluse oma rohelist palet demonstreerida, mida Ossinovski ka päev hiljem teeb. Nüüd on kahe valitsuserakonna esimehed avaldanud vastuseisu eriplaneeringuga jätkamiseks.
Nii kiire sündmuste käik pärast kuid väldanud paigaltammumist ei ole siiski tunnistus parteide efektiivsest sisedemokraatiast. Sügisel pidi algama parlamendivalimiste kampaania ning tänavatel valitsuse vastu protesteerivad massid tekitasid valitsuserakondades paratamatult nihelust. Meedias osutatakse korduvalt asjaolule, et vastuseis tärkas kahest väiksemast valitsuserakonnast, kelle reitingud polnud sugugi kiita – järelikult oli tegemist populismiga. Samuti rõhutatakse, et ei Ossinovski ega Seeder kuulunud valitsuskabineti liikmete hulka: nad olid mugavas positsioonis erakonnajuhid, kes riigimeestest ministrite tänuväärset tööd saboteerima asusid. Samas ei kostnud kuskilt riigimeeste vankumatuid põhjendusi, miks tehas on Eestile niivõrd vajalik, et eriplaneeringuga tuleb nui neljaks jätkata. Kiisler ajas jätkuvalt näpuga järge seadustes, peaminister Ratas rääkis halva pretsedendi loomisest, eriplaneeringu käekäigu eest vastutav Janek Mäggi oli aga juba eelnevalt toonitanud, et avalikkuse veenmine on arendajate ülesanne. Olukord oli kummastav – eriplaneeringu algatamisel defineeritud riikliku huvi väljatoomise asemel räägiti ühtäkki protseduurireeglitest või veeretati kogu vastutus Est-Fori õlgadele.
Avalikkuses kõlanud süüdistused, nagu oleks valitsus eriplaneeringu menetluse ühtäkki politiseerinud, tunduvad kohatud, sest eriplaneeringu meetmesse oli politiseeritus algusest peale sisse kirjutatud – selle algatamine oli valitsuskabineti otsus, nagu ka selle kehtestamine ja lõpetamine. Nii muutsid arendajad oma plaani poliitilistele tõmbetuultele avatuks. Tundus, et Est-For polnud poliitilise survega kas arvestanud või ülehinnati poliitikute võimekust survele vastu seista. Meeleavaldajad olid aga osanud riigijuhtidele edukalt naha vahele pugeda. Valitsus reageerib esialgu retoorika muutmisega. „Mina rääkisin ministrina kogu aeg sellist juttu, et vaadake, me tahame ju ainult uurida, kas sellist asja on võimalik siia teha,“ ütleb Mäggi mulle avameelselt. Sellest oli saanud üks eriplaneeringu pooldajate põhiargumente: keegi ei hakka midagi kohe ehitama, teeme lihtsalt uuringud ära. Tehase vastastele jäi aga arusaamatuks, miks uurimiseks on vaja planeeringut, mis seadusest tulenevalt peaks positiivse otsuse korral lõppema ehitusloaga. Lõpetage planeering ja hakake lihtsalt uurima, kõlas kodanikuaktivistide välja pakutud lahendus. Seda soovitas ettevõtjatele lõpuks ka Ratas, kuid tehasevastastega samale järeldusele jõudmiseks kulus valitsusjuhil veel viis kuud.
Mais kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhi kohalt riigihalduse ministri ametisse asunud Mäggi suurimaks väljakutseks kujunebki eriplaneeringuga seotud kommunikatiivse segaduse lahendamine. „Minu põhisoovitus arendajatele oli, et pole mõtet avalikkusega debateerida, sest see kütab üles sihtrühmi, kes ei saa debati sisust aru,“ räägib Mäggi. Eriplaneeringu algatamisest saati oli Est-For EMA, apelli ja Tartu linnaosaseltside avalikele pöördumistele alati omalt poolt vastanud. Sellega jätkati ka pärast Mäggilt saadud suhtekorraldusnõu. Samal ajal oli Mäggile valitsusest antud ülesanne analüüsida eriplaneeringu katkestamise või muus asukohas jätkamisega seotud juriidilisi nüansse. Oodati eelhinnangut, millest lähtuvalt pidi valitsus enne jaanipäeva eriplaneeringu saatuse otsustama. Est-Fori jaoks oleksid mõlemad variandid olnudpidanud olema vastuvõetamatud. Arendajad olid algusest peale deklareerinud, et neil puudub plaan B. Õigemini: kui me Emajõe äärde ei saa, siis teeme Lätti. Piiri taha eriplaneeringu ala laiendada polnud võimalik.
Mängitud oli täispangale, kuid sellega võeti endalt igasugune taganemistee. Kas tõesti loodeti, et isegi kui rahvas valitud piirkonnas on vastu, siis vastavalt planeeringuseadusele piisab ainult valitsuse toetusest? Kummati oleks mitme piirkonna sõelale jätmine võinud pealesurumise tunde asemel tekitada omavalitsuste ja kogukondade vahel hoopis konkurentsi, nagu juhtus Tesla Euroopa tehasega, mida üritati mh ka Eestisse meelitada. Nüüd aga oli eriplaneering Emajõega kokku laulatatud ja ümberkaudsed kogukonnad kategooriliselt tehase vastu. Kui valitsus 21. juunil eriplaneeringu koostamise lõpetamise menetluse algatab, heidetakse arendajatele ette, et nad pole suutnud kohalike kogukondadega piisavalt suhelda.
Kristiina Ehin koos oma kaasa Silver Sepaga tähistab valitsuse otsust pööripäevapeoga. Näib, et vähemalt Emajõgi on selle otsusega päästetud. Est-Fori poolelt jääb suhtlus kolmeks kuuks väga vaikseks, mis tekitab küsimuse, kas arendajad on tõepoolest hakanud lõunanaabrite juures läbirääkimisi pidama? Tõenäoliselt prooviti siiski madalat profiili hoida, lootuses, et avalikkuse vastuseis tselluloositehasele suvekuudel lahtub. Septembri teises pooles hakatakse uue hooga kohtuma omavalitsustega, kelle territooriumile võiks arendajate hinnangul tehase ehitada. Esialgu räägitakse Räpina ja Häädemeeste kandist arvestusega rajada ligi 20 kilomeetri pikkune veetorustik magevee juhtimiseks. Kohava väidab, et sellise võimalusega varem ei arvestatud (loe: arendajad olid raske ohke saatel valmis osast kasumimarginaalist loobuma). Edasine sündmuste käik kolmes Eestimaa otsas toob ilmekalt ja kontsentreeritud kujul esile kõik tehasega seotud hirmud ja võimalused, mis juba eelnevates etappides ennast ilmutasid. Ühtlasi joonib see uuesti alla praeguste planeerimisvõimaluste piiratuse niivõrd mastaapsete eraarenduste menetlemiseks.
Viru-Nigula tselluloositööstus? Jah, palun!
Eesti põhjarannikul paiknev Viru-Nigula vald on juba aastaid näinud vaeva selle nimel, et olla kõige tööstussõbralikum piirkond Eestis. Valla keskuses Kundas on tsemenditootmise traditsioon 150 aastat vana. Ilma tsemenditööstuseta ei saaks täna rääkida ka Kunda linnast. Tänagi pakub AS Kunda Nordic Tsement 180 inimesele piirkonna kõige konkurentsivõimelisemat palka.
Tsemenditootmise mõju Kunda arengule on olnud lai. Üheksakümnendate alguses üle noatera sulgemisotsusest pääsenud tehas puhus uue elu sisse Kunda sadamale. Sadam aitas omakorda sajandivahetusel Kunda lähistele meelitada haavapuitmassi tehase Estonian Cell, mida esialgu üritati edutult püstitada Kesk-Eestisse. Lisandus pea 100 kõrgepalgalist töökohta. Lisaks toovad suurtööstused leiva lauale kohalikele allhankepartneritele. Edulugude najal oli Viru-Nigula vald kehtivas arengukavas keskse visioonina sõnastanud investeeringute ja uute töökohtade loomise soodustamise. Vallavanem Einar Vallbaum on vallavõimu seisukoha sõnastanud ühemõtteliselt: „Kui on töökohad, siis on raha, ja kui on raha, siis on elu.“ Tema hinnangul oleks Kunda tsemenditööstuse sulgemise korral tänasel päeval üks mahajäetud küla, kus mitte keegi ei tahaks elada. Praegugi meelitab vald enda rüppe tuumajaama projektiga välja tulnud ärimehi.
Tselluloositehases nägid vallajuhid varakult võimalust kohaliku elu edendamiseks. Vallbaum kutsub Est-Fori ninamehi Lääne-Virumaale tehast püstitama juba 2018. aasta märtsis, kui paistab, et Tartumaa omavalitsustega on suusad lõplikult risti läinud. Polli ja Kohava on küll kutsest meelitatud, kuid lükkavad selle otsustavalt tagasi, sest Kunda jääb toorainevajadust silmas pidades liiga kaugeks. Sügisel varasemad põhjendused enam ei kehtinud ning väsimatu Viru-Nigula vald tõttab teisele katsele. Seejuures polnud Kunda probleemiks ainult toormenappus, puudus ka tootmiseks hädavajalik mageveeressurss, kuid toimekal vallavanemal näis olevat lahendus sellelegi probleemile. Lubati kasutada Aru karjäärist välja pumbatavat vett ja tegelikult olevat Läänemeri Vallbaumi hinnangul niivõrd mage, et magestatuna on merevett võimalik tootmises kasutada.
Viru-Nigula vald esitab 30. oktoobril valitsusele palve eriplaneeringu ala laiendamiseks nende omavalitsuse territooriumile. Nüüd jääb Kohava vallavalitsuse sooviavaldust kommenteerides napisõnaliseks, öeldes ainult, et tehase võimalikkuse osas on hinnangut anda liiga vara. Kui valitsus otsustab novembris eriplaneeringu lõpetamise kasuks, saadab Vallbaum Jüri Ratasele pöördumise, milles süüdistab valitsust sõnamurdlikkuses. See näitab, kui palavalt vallavõim tööstust oma õuele ootas. Investeeringute meelitamise nimel oldi nõus mängu panema kõik. Võimalikud keskkonnariskid Viru-Nigulas põhimõtteliselt ei tõstatugi. Virumaal ei tärganud ka ühtegi rahvaliikumist, kes oleks neid riske välja toonud. Võib-olla on Vallbaumil tõepoolest õigus, kui ta ütleb, et tööstusrajooni elanikud saavad suurtööstuse vajalikkusest kõige paremini aru. Võib-olla kohalikud aga isegi ei oska piirkonda teistsugusena ette kujutada?