7. OSA

TEHAS OTSIB
KODU



Esmaspäev, 21. mai. Emajõe ketist on möödas kaks päeva. Ajaloolise Tartu vaksalihoone ruumides on kired tehase ümber saavutanud uue keemispunkti. Just seal peab erakonnakaaslastele aru andma keskkonnaminister Siim Kiisler. Kaks päeva varem Emajõe ääres kogetud küünarnukitunne on vaksalis asendunud viha ja frustratsiooniga. Rahulikust arutelust pole juttugi. Kümmekonna inimese ees seisvale Kiislerile antakse vaevu üldse sõna, kuigi publikul on talle küsimusi palju. Kõlavad süüdistused valetamises ning arendajatega mestis olemises. Üritusel valitsenud meeleolu võtab hästi kokku Kiislerile vahele hõiganud hääl saalist: „Olete terve see aasta keppinud lõunaeestlaste ajusid.“

Loe lähemalt
Ürituse initsiaatoriks oli Peeter Laurson, kes jätkas ka pärast 7. märtsi istungit isiklikku ristisõda tselluloositehase vastu. Märtsis laseb ta IRL-i Tartu osakonnal tellida tehase rajamise küsimuses avaliku arvamuse uuringu Tartus ja Tartumaal. Küsimustikule vastajatest täpselt kolmveerand olid seisukohal, et tehast Tartu lähistele rajada ei tohi. Vähe sellest, 43% vastajatest ütles, et nad kaaluksid tehase negatiivsete kõrvalmõjude tõttu Tartust ära kolimist. 92% leidsid, et planeerimisel peaks arvestama kohalike elanike arvamusega. Need arvud kinnitasid Laursonile, et ta ajab õiget asja. Järgmise sammuna üritab Laurson piirkonna seisukohta erakonna sees kuuldavaks teha. IRL-i esimees Helir-Valdor Seeder esialgu sekkumiseks vajadust ei näe. „Ta arvas, et demokraatlik protsess ise toobki selguse,“ täpsustab Laurson.
Kiisleri vaibalekutsumiseks andsid põhjuse ministri mitmed avaldused, mis olid toetanud planeeringut ja Laursoni hinnangul eiranud täielikult kohaliku piirkonna seisukohti. Vaksalis antakse Kiislerile ööpäev aega, et oma arvamust avalikkuse ees revideerida. Seejärel ähvardati minister maha võtta. Tagandamiskatsega tehaksegi 23. mail proovi. Partei juhatusele saadetud avalduse Kiisleri ministrikohalt vabastamiseks allkirjastavad viis IRL-i liiget, kaks neist piirkonna juhatusest. Allakirjutanute vähene hulk vihjas, et oma erakonna ministri umbusaldamine tundus eriplaneeringu peatamiseks liiga radikaalse meetmena. Lisaks suutis Laurson piirkonna vastuseisu ministrile presenteerida laiapõhjalisemana, kui see tegelikult oli. Ka vaksali üritusele kohaletulnute seas ei omanud kõik parteipiletit, sh seltskonna kõige häälekam liige, kelleks oli Peeter Laursoni isa.
Kuigi juhatus Kiislerit valitsusest tagasi kutsuma ei tõtta, ei saa keskkontor piirkonna liikmete jõulisi avaldusi enam kauem ignoreerida. Viie allkirjaga umbusaldusavaldusele lisaks jõuab veel samal nädalal IRL-i eestseisuse laule eelnõu eriplaneeringu lõpetamiseks. Selle taga on erakonna Tartu piirkonna juhatus ning koostajaks selle esimees Kaspar Kokk, kelle ärihuvidega läks Est-Fori plaan mäletatavasti vastuollu. Täpselt nädal pärast Kiisleri „grillimist“ Tartu vaksalihoones arutab partei eestseisus Koka ettepanekut hiliste öötundideni. Arutelus osalenud Kiisler väidab, et otsusele lõpuks ei jõutudki: „Juhatuses oli kaks selgelt erinevat seisukohta. Küsimus oli selles, kas poliitikud on eestvedajad või kaasajooksjad. Lihtsam on alati kaasa joosta.“ Suur oli Kiisleri üllatus, kui ta järgmisel päeval loeb meediast parteiliidri sõnu, et otsusele siiski jõuti ja tema erakond on valinud kaasajooksja rolli. Seedri avaldus paneb liikuma doominokivid valitsuse sees.

Arendajad olid algusest peale deklareerinud, et neil puudub plaan B. Õigemini: kui me Emajõe äärde ei saa, siis teeme Lätti.

Suur veelahe piirkondade ning peakontori vahel oli eriplaneeringu küsimuses iseloomulik kõigile kolmele valitsuserakonnale. Samasuguseid tunde kestnud pingelisi arutelusid peeti 2018. aasta kevadel sotside juhatuses, kus tekkis täpselt samamoodi patiseis, mida küll natuke leevendas erakonna esimehe Jevgeni Ossinovski Tartu poolele hoidmine. Juba 8. märtsil ütleb Ossinovski avalikult välja, et tema isiklikult on skeptiline tehasega kaasnevate riskide maandamise osas. Parteijuhi skepsis tulenes lapsepõlvemälestusest. „Ta tõi lauale selle, et on Aserist pärit ja tema arvates on suurtööstused Eesti keskkonna jaoks väga ohtlikud,“ meenutab Marju Lauristin ühte Ossinovski sõnavõttu juhatuses. Sellele vaatamata ei hakka sotsid eriplaneeringut valitsuse tasandil torpedeerima. „Kuna mõlemad koalitsioonipartnerid pidasid vajalikuks sellega edasi minna, siis ega me iseenesest uuringute vastu ei olnud,“ põhjendas seda Ossinovski. Seedri avaldus annab sotsidele hea võimaluse oma rohelist palet demonstreerida, mida Ossinovski ka päev hiljem teeb. Nüüd on kahe valitsuserakonna esimehed avaldanud vastuseisu eriplaneeringuga jätkamiseks.
Nii kiire sündmuste käik pärast kuid väldanud paigaltammumist ei ole siiski tunnistus parteide efektiivsest sisedemokraatiast. Sügisel pidi algama parlamendivalimiste kampaania ning tänavatel valitsuse vastu protesteerivad massid tekitasid valitsuserakondades paratamatult nihelust. Meedias osutatakse korduvalt asjaolule, et vastuseis tärkas kahest väiksemast valitsuserakonnast, kelle reitingud polnud sugugi kiita – järelikult oli tegemist populismiga. Samuti rõhutatakse, et ei Ossinovski ega Seeder kuulunud valitsuskabineti liikmete hulka: nad olid mugavas positsioonis erakonnajuhid, kes riigimeestest ministrite tänuväärset tööd saboteerima asusid. Samas ei kostnud kuskilt riigimeeste vankumatuid põhjendusi, miks tehas on Eestile niivõrd vajalik, et eriplaneeringuga tuleb nui neljaks jätkata. Kiisler ajas jätkuvalt näpuga järge seadustes, peaminister Ratas rääkis halva pretsedendi loomisest, eriplaneeringu käekäigu eest vastutav Janek Mäggi oli aga juba eelnevalt toonitanud, et avalikkuse veenmine on arendajate ülesanne. Olukord oli kummastav – eriplaneeringu algatamisel defineeritud riikliku huvi väljatoomise asemel räägiti ühtäkki protseduurireeglitest või veeretati kogu vastutus Est-Fori õlgadele.
Avalikkuses kõlanud süüdistused, nagu oleks valitsus eriplaneeringu menetluse ühtäkki politiseerinud, tunduvad kohatud, sest eriplaneeringu meetmesse oli politiseeritus algusest peale sisse kirjutatud – selle algatamine oli valitsuskabineti otsus, nagu ka selle kehtestamine ja lõpetamine. Nii muutsid arendajad oma plaani poliitilistele tõmbetuultele avatuks. Tundus, et Est-For polnud poliitilise survega kas arvestanud või ülehinnati poliitikute võimekust survele vastu seista. Meeleavaldajad olid aga osanud riigijuhtidele edukalt naha vahele pugeda. Valitsus reageerib esialgu retoorika muutmisega. „Mina rääkisin ministrina kogu aeg sellist juttu, et vaadake, me tahame ju ainult uurida, kas sellist asja on võimalik siia teha,“ ütleb Mäggi mulle avameelselt. Sellest oli saanud üks eriplaneeringu pooldajate põhiargumente: keegi ei hakka midagi kohe ehitama, teeme lihtsalt uuringud ära. Tehase vastastele jäi aga arusaamatuks, miks uurimiseks on vaja planeeringut, mis seadusest tulenevalt peaks positiivse otsuse korral lõppema ehitusloaga. Lõpetage planeering ja hakake lihtsalt uurima, kõlas kodanikuaktivistide välja pakutud lahendus. Seda soovitas ettevõtjatele lõpuks ka Ratas, kuid tehasevastastega samale järeldusele jõudmiseks kulus valitsusjuhil veel viis kuud.
Mais kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhi kohalt riigihalduse ministri ametisse asunud Mäggi suurimaks väljakutseks kujunebki eriplaneeringuga seotud kommunikatiivse segaduse lahendamine. „Minu põhisoovitus arendajatele oli, et pole mõtet avalikkusega debateerida, sest see kütab üles sihtrühmi, kes ei saa debati sisust aru,“ räägib Mäggi. Eriplaneeringu algatamisest saati oli Est-For EMA, apelli ja Tartu linnaosaseltside avalikele pöördumistele alati omalt poolt vastanud. Sellega jätkati ka pärast Mäggilt saadud suhtekorraldusnõu. Samal ajal oli Mäggile valitsusest antud ülesanne analüüsida eriplaneeringu katkestamise või muus asukohas jätkamisega seotud juriidilisi nüansse. Oodati eelhinnangut, millest lähtuvalt pidi valitsus enne jaanipäeva eriplaneeringu saatuse otsustama. Est-Fori jaoks oleksid mõlemad variandid olnudpidanud olema vastuvõetamatud. Arendajad olid algusest peale deklareerinud, et neil puudub plaan B. Õigemini: kui me Emajõe äärde ei saa, siis teeme Lätti. Piiri taha eriplaneeringu ala laiendada polnud võimalik.
Mängitud oli täispangale, kuid sellega võeti endalt igasugune taganemistee. Kas tõesti loodeti, et isegi kui rahvas valitud piirkonnas on vastu, siis vastavalt planeeringuseadusele piisab ainult valitsuse toetusest? Kummati oleks mitme piirkonna sõelale jätmine võinud pealesurumise tunde asemel tekitada omavalitsuste ja kogukondade vahel hoopis konkurentsi, nagu juhtus Tesla Euroopa tehasega, mida üritati mh ka Eestisse meelitada. Nüüd aga oli eriplaneering Emajõega kokku laulatatud ja ümberkaudsed kogukonnad kategooriliselt tehase vastu. Kui valitsus 21. juunil eriplaneeringu koostamise lõpetamise menetluse algatab, heidetakse arendajatele ette, et nad pole suutnud kohalike kogukondadega piisavalt suhelda.
Kristiina Ehin koos oma kaasa Silver Sepaga tähistab valitsuse otsust pööripäevapeoga. Näib, et vähemalt Emajõgi on selle otsusega päästetud. Est-Fori poolelt jääb suhtlus kolmeks kuuks väga vaikseks, mis tekitab küsimuse, kas arendajad on tõepoolest hakanud lõunanaabrite juures läbirääkimisi pidama? Tõenäoliselt prooviti siiski madalat profiili hoida, lootuses, et avalikkuse vastuseis tselluloositehasele suvekuudel lahtub. Septembri teises pooles hakatakse uue hooga kohtuma omavalitsustega, kelle territooriumile võiks arendajate hinnangul tehase ehitada. Esialgu räägitakse Räpina ja Häädemeeste kandist arvestusega rajada ligi 20 kilomeetri pikkune veetorustik magevee juhtimiseks. Kohava väidab, et sellise võimalusega varem ei arvestatud (loe: arendajad olid raske ohke saatel valmis osast kasumimarginaalist loobuma). Edasine sündmuste käik kolmes Eestimaa otsas toob ilmekalt ja kontsentreeritud kujul esile kõik tehasega seotud hirmud ja võimalused, mis juba eelnevates etappides ennast ilmutasid. Ühtlasi joonib see uuesti alla praeguste planeerimisvõimaluste piiratuse niivõrd mastaapsete eraarenduste menetlemiseks.

Viru-Nigula tselluloositööstus? Jah, palun!


Eesti põhjarannikul paiknev Viru-Nigula vald on juba aastaid näinud vaeva selle nimel, et olla kõige tööstussõbralikum piirkond Eestis. Valla keskuses Kundas on tsemenditootmise traditsioon 150 aastat vana. Ilma tsemenditööstuseta ei saaks täna rääkida ka Kunda linnast. Tänagi pakub AS Kunda Nordic Tsement 180 inimesele piirkonna kõige konkurentsivõimelisemat palka. Tsemenditootmise mõju Kunda arengule on olnud lai. Üheksakümnendate alguses üle noatera sulgemisotsusest pääsenud tehas puhus uue elu sisse Kunda sadamale. Sadam aitas omakorda sajandivahetusel Kunda lähistele meelitada haavapuitmassi tehase Estonian Cell, mida esialgu üritati edutult püstitada Kesk-Eestisse. Lisandus pea 100 kõrgepalgalist töökohta. Lisaks toovad suurtööstused leiva lauale kohalikele allhankepartneritele. Edulugude najal oli Viru-Nigula vald kehtivas arengukavas keskse visioonina sõnastanud investeeringute ja uute töökohtade loomise soodustamise. Vallavanem Einar Vallbaum on vallavõimu seisukoha sõnastanud ühemõtteliselt: „Kui on töökohad, siis on raha, ja kui on raha, siis on elu.“ Tema hinnangul oleks Kunda tsemenditööstuse sulgemise korral tänasel päeval üks mahajäetud küla, kus mitte keegi ei tahaks elada. Praegugi meelitab vald enda rüppe tuumajaama projektiga välja tulnud ärimehi.
Tselluloositehases nägid vallajuhid varakult võimalust kohaliku elu edendamiseks. Vallbaum kutsub Est-Fori ninamehi Lääne-Virumaale tehast püstitama juba 2018. aasta märtsis, kui paistab, et Tartumaa omavalitsustega on suusad lõplikult risti läinud. Polli ja Kohava on küll kutsest meelitatud, kuid lükkavad selle otsustavalt tagasi, sest Kunda jääb toorainevajadust silmas pidades liiga kaugeks. Sügisel varasemad põhjendused enam ei kehtinud ning väsimatu Viru-Nigula vald tõttab teisele katsele. Seejuures polnud Kunda probleemiks ainult toormenappus, puudus ka tootmiseks hädavajalik mageveeressurss, kuid toimekal vallavanemal näis olevat lahendus sellelegi probleemile. Lubati kasutada Aru karjäärist välja pumbatavat vett ja tegelikult olevat Läänemeri Vallbaumi hinnangul niivõrd mage, et magestatuna on merevett võimalik tootmises kasutada.
Viru-Nigula vald esitab 30. oktoobril valitsusele palve eriplaneeringu ala laiendamiseks nende omavalitsuse territooriumile. Nüüd jääb Kohava vallavalitsuse sooviavaldust kommenteerides napisõnaliseks, öeldes ainult, et tehase võimalikkuse osas on hinnangut anda liiga vara. Kui valitsus otsustab novembris eriplaneeringu lõpetamise kasuks, saadab Vallbaum Jüri Ratasele pöördumise, milles süüdistab valitsust sõnamurdlikkuses. See näitab, kui palavalt vallavõim tööstust oma õuele ootas. Investeeringute meelitamise nimel oldi nõus mängu panema kõik. Võimalikud keskkonnariskid Viru-Nigulas põhimõtteliselt ei tõstatugi. Virumaal ei tärganud ka ühtegi rahvaliikumist, kes oleks neid riske välja toonud. Võib-olla on Vallbaumil tõepoolest õigus, kui ta ütleb, et tööstusrajooni elanikud saavad suurtööstuse vajalikkusest kõige paremini aru. Võib-olla kohalikud aga isegi ei oska piirkonda teistsugusena ette kujutada?

Kagu-Eesti tselluloositööstus? Tänan, ei!


Viru-Nigula vald trügis pildile ise. Arendajate initsiatiiv oli selgemalt tuntav Võru- ja Põlvamaal, mille vahel paiknev Kikka küla hõigati välja kui tehase võimalik uus asukohavariant. Otseselt oleks seal eriplaneeringu algatamine puudutanud kolme külaga piirnevat omavalitsust – Räpina, Setomaa ja Võru valda. Kui Viru-Nigula seisukohti esitab Vallbaum ainuisikuliselt, siis Kagu-Eestis ei jõua arendajad õieti vallajuhtidega läbirääkimisi alustada, kui juba on kohalike meelsuse kujundamiseks tekkinud järjekordne sotsiaalmeediagrupp „Tselluloositehas Lõuna-Eestis“. Tartust oli vastuseis tselluloositööstusele levinud kulutulena üle kogu Lõuna-Eesti, kust ühtse koorina hüüti ärimeestele, et suurarendustele pole siin kohta. Justkui selle tõestuseks olid Võru valla elanikud just näidanud keskmist sõrme Väimela kanala projektile. Tselluloositehase kõrval oleks suuremat sorti kanafarm kahvatunud.
Kagu-Eesti maakondade arengukavad räägivad hiidtööstuse asemel väikeettevõtlusest, mahepõllundusest, loodusturismist ja pärandkultuurist. See on Vallbaumiga võrreldes väga teistsugune arusaam arengust, ometi toetub seegi piirkonna ajaloole. Värska nimetati 1971. aastal kuurortpiirkonnaks, mille peamine turismiatraktsioon Värska sanatoorium reklaamib ennast „müra- ja saastevaba keskkonnana“. Tossavad korstnad ja lõhnahäiringud ei lähe selle pildiga mitte kuidagi kokku. Ka teine piirkonna kaubamärk, Värska mineraalvesi, oleks võimaliku põhjavee reostuse korral maitsenud teisiti. Kui Vallbaum arvutas ainult lisanduvaid töökohti, siis Kagu-Eesti aktivistid loetlesid üles ka passiva poole – viimane sai märksa pikem. Tõsi, seda tehti ilma igasuguste uuringuteta. Lasti kõneleda paikkonna identiteedil, mis ütles, et selle kandi väärtus on sootuks mujal. Vallbaumi kreedot parafraseerides: „Kui on marjametsad, siis on puhas õhk, ja kui on puhas õhk, siis on elu.“ Väideti, et Eesti kagunurka koonduvad mammona kummardamisest loobunud inimesed.
RÄPINA AIANDUSKOOLIS TOIMUNUD RAHVAKOOSOLEK
Kagu-Eesti elanike vastuseis kulmineerub 23. oktoobri rahvakoosolekuga Räpina Aianduskooli saalis. Est-Fori, RMK ja Janek Mäggi toolid jäävad tühjaks, kuid ülejäänud, selgelt tehase vastu meelestatud panelistid jagavad oma mõtteid ligi 200 kuulajaga. Sotsiaalmeediagruppides levitatud kuulujutud on selleks hetkeks sisulise diskussiooni lämmatanud. Publik ja esinejad laval trumpavad üksteist üle erinevate vandenõuteooriatega. Nii nimetab moderaator Merle Jääger Pollit ja Kohavat Vene diversantideks, kelle planeeritav tehas annab idanaabrile lõpuks kätte argumendi Eesti ründamiseks. Hääl saalist ütleb, et tegelikult paistavad arendajate tagant hoopis Soome metsatöösturite kõrvad. Tuuakse välja, et Aadu Polli ja Jüri Ratas on Viimsis üleaedsed ning see on tegelik põhjus, miks planeeringu lõpetamine venib. Lisaks lüüakse kokku eri arve tehase tõttu töö kaotavatest inimestest. Kõige julgema pakkumisega tuleb lagedale EMA liikumise metsamajanduse koordinaator Mati Sepp, kes ütleb kõnepuldist, et tehas jätab 2000 inimest tööta. Rahvakoosolekul tehakse algust ka „Kagu-Eesti apelliga“, kui petitsioon.ee keskkonnas hakatakse koguma allkirju kolme valla volikogudele esitatud pöördumisele mitte toetada eriplaneeringu algatamist nimetatud omavalitsustes. Üle poole tuhande allakirjutanu saavad oma tahtmise, kuigi seda osalt tänu valitsusele, kes lõpetab eriplaneeringu enne, kui tol hetkel arendajate ettepanekusse kõige soosivamalt suhtunud Räpina vallavolikogu jõuab küsimust istungil arutada.

Pärnumaa tselluloositehas? Jah, aga…


Teine piirkond, mida Est-For sügisel sihtima hakkab, paikneb Pärnumaal Saarde vallas. Sinna lähiaastatel kerkima pidanud Rail Balticu kaubaterminal muudab ala arendajate jaoks atraktiivseks. Sarnaselt Kikka külale tulnuks ka Saarde valla puhul rajada tehase jaoks ulatuslik veetrass. Magevett plaaniti võtta Pärnu jõest ning heitvee maa-alune väljalasketoru suunata Liivi lahte. Seetõttu oleks planeering puudutanud samuti kolme omavalitsust: Saarde valda kui tehase füüsilist asupaika, Häädemeeste valda, kus paiknenuks heitveetoru ots, ning Pärnu linna, sest tuuled oleksid tõenäoliselt kandnud osa heitveest kalarikkasse Pärnu lahte. Lisaks oleks osa torustikust kulgenud ka Pärnu territooriumil. Pärnumaal leidub nii oma Vallbaum kui ka apell. Laiemalt annab maakonnas toimunu aga alust väita, et Eestis puudub hetkel juriidiliselt sobiv vorm omavalitsusülese mõjuga tööstuse planeerimiseks. Pärnumaa Vallbaum kerkib esile Saarde vallast, mille vallavanem Kadri-Aija Viik tervitab arendajaid kahe käega. „Miks me ei peaks töökohti tahtma ning miks me ei peaks tahtma, et Eesti kõige metsarikkamas piirkonnas saaks puit väärindatud. Leiame, et tehasest saavad meie metsaomanikud tulu ja vald on ehk ka atraktiivsem elukoht,“ põhjendab Viik valla huvi arenduse vastu. Sarnaselt Viru-Nigula vallale tehakse valitsusele ettepanek eriplaneeringu ala laiendamiseks. Saarde valla otsus paneb naaberomavalitsuste juhid kulmu kergitama, sest tehase negatiivsed mõjud avalduksid just nende koduõuel. Häädemeeste vallavanem lubab oma elanikke kaitsta, saates valitsusele omapoolse vastukirja sooviga eriplaneering lõpetada. Kahe tule vahele jäänud Pärnu linnas annavad aga tooni hoopis kohalikud aktivistid, kes algatavad järjekordse petitsiooni ning esinevad meedias seisukohtadega, nagu oleks uurimatagi selge, et tselluloositehas Pärnumaale ei sobi.
Kõige ootamatum on aga kolme omavalitsuse tegevus pärast eriplaneeringu lõpetamist, kui valitsusele saadetakse ühispalve uurida tselluloositööstuse rajamise võimalikkust Pärnumaal. See palve esitatakse ilma Est-Fori surveta. Vallajuhtide küsimus on suunatud tulevikku – mis saab järgmisel korral, kui mõni ettevõtja mastaapse projektiga lagedale tuleb? Kirjas nõutakse riigilt selget plaani, kuhu sellised tootmisettevõtted Eestis sobivad ja kuhu need eri põhjustel ei sobi. Seejuures jõuavad omavalitsused oma pöördumises ikkagi välja selleni, et riigi roll omavalitsusülese mõjuga planeeringute puhul on hädavajalik, kuid kohaliku võimuga tuleks teha tihedat koostööd. Pöördumisele vastanud Mäggi nõu on lakooniline – kui teil on selline huvi, siis tellige ise selleks vajalikud uuringud.
Pärnumaa omavalitsuste küsimus on õigustatud. Tselluloosisaaga lörtsis ära riikliku eriplaneeringu meetme, kuid ka selliste suurarenduste planeerimine peab seadusest tulenevalt olema võimalik. Pärnumaal ja Kagu-Eestis toimunu illustreeris ühtlasi, et väide, nagu puuduks tselluloositehasel omavalitsuseülene mõju, mis annaks aluse riikliku eriplaneeringu algatamiseks, ei pea paika. Küsimus on, kas seda mõju peaks defineerima majanduslikes terminites või pigem (elu)keskkonna kaudu. Samuti sai kinnitust arendajate väide, et mitmes omavalitsuses korraga KOV eriplaneeringu algatamine ei ole alternatiiv, sest puudub viis Pärnumaal tekkinud olukorra lahendamiseks, kus üks omavalitsus tahab planeeringuga jätkata, teine aga selle katkestada. Lootus, et omavalitsused ise suudaksid läbirääkimiste tulemusena lahenduseni jõuda olukorras, kus kulude kandmine jaotuks nende vahel ebavõrdselt, tundub kasvõi haldusreformi kemplusi vaadates naiivne.
Planeerimisseaduse üks autor Sandra Mikli heidab ette, et riigil puudub visioon suurprojektide elluviimiseks. Pole strateegiliselt läbi mõeldud, kuhu mingi tööstus või tehas üleüldse sobiks. Tema nägemuses võiks riiklik eriplaneering aidata seda ülesannet täita, kui riik kaardistaks seeläbi näiteks tselluloositööstuse jaoks sobivaimad asukohad kogu Eesti ulatuses. Nii saaks riik ärimeestega läbi rääkides tugineda kogutud andmetele ning samas oleks arendajate jaoks paigas mängureeglid. Kuidas sellise dokumendi väljatöötamisse kaasata omavalitsusi, on juba seadusloome küsimus. Kolm kuud enne parlamendivalimisi ei soovinud seaduslooja aga enam midagi kuulda eriplaneeringust ega tselluloositehasest. 8. novembril sai valitsus eriplaneeringu viimaks kaelast ära. Poolteist aastat kestnud saaga mõjud on ühiskonnas tuntavad aga tänase päevani.