EPILOOG
Suur osa sellest artiklist on kirjutatud lumetutel talvekuudel. Must oli maa üle kogu Euroopa. Samal ajal kuskil kaugemal oli üks kontinent leekides. Samal ajal kuskil veel kaugemal sulas üks teine kontinent rekordkiirusel olematusse. See ei olnud enam lihtsalt halb suusailm. See oli märk sellest, et miski on pöördumatult muutumas. Protsessid, mida oli võimalik veel paar aastat tagasi hea tahtmise korral eitada või eirata, rulluvad ühtäkki lahti kiiruse ja intensiivsusega, mis ei jäta ruumi vastuvaidlemiseks. Just see kontekst annab tselluloositehase ümber toimunud vaidlustele õige sügavuse. Üheksakümnendatel oleks tehas ilmselt suurema kärata Emajõe äärde kerkinud, sest see klappis domineeriva arusaamaga, mille järgi majandus on kogu ühiskonna baas. 20 aastat hiljem on järjest rohkem inimesi hakanud selles mõtteviisis kahtlema, väites vastukaaluks, et majandus ise sõltub paratamatult keskkonnast. Loodus seab piirid majandusedu saavutamisele ning nende piiride testimine võib kergelt viia keskkonna jätkusuutlikkuse ohverdamiseni lühiajalise kasu nimel.
Üks võimalus on väita, et mingit vastuolu kahe maailmavaate vahel pole – kliimakriis on võimalus uueks arenguhüppeks majanduses.
Tselluloositehas sattus Eesti avalikkuses alles õiget kuju võtva väärtuskonflikti epitsentrisse. Ühiskond oli tehase küsimuses lõhki. Kui räägiti tulevastest põlvedest, siis ankurdati lugu kahe vastandliku väärtuskomplekti külge: me peame pärandama oma lastele jõukama ühiskonna versus me peame pärandama oma lastele elamisväärse elukeskkonna. Tselluloosisaaga järel on koolilapsed üle maailma demonstreerinud, kumba nemad olulisemaks peavad. Muidugi on vahepeal toimunud streike ka selle nimel, et suurendada teaduse rahastust riigieelarvest. Ärieliit ja metsandussektor küsivad selle peale, kuidas on see võimalik ilma majanduskasvuta? Nad peavad tehase vastu sõdinud teadlasi silmakirjalikeks, kuna need nõuavad riigi rahakotist lisatoetusi, olles ise äsja seisnud vastu ühise rahapaja kasvatamisele. How dare you?
Üks võimalus on väita, et mingit vastuolu kahe maailmavaate vahel pole – kliimakriis on võimalus uueks arenguhüppeks majanduses. Miks valida keskkonna ja majanduskasvu vahel, kui me võiksime saada mõlemad? Seda armastab rõhutada ka meie president, kes näeb lahendust veelgi innovaatilisemates tehnoloogiates. Pole põhjust hakata püksirihma koomale tõmbama, kui meil on piisavalt nutikust. Ja seda on inimesel alati olnud. Selle jutu peale võiks öelda, et Polli ja Kohava lubasidki biotoodetega meile innovatsiooni. Jah, tegemist oleks olnud sammsammulise innovatsiooniga, sest baastehnoloogia oli pärit 19. sajandist, kuid väita, et Tartusse taheti rajada järjekordset Waldhofi, oleks umbes sama, kui näidata näpuga sõiduteele ja öelda, et seal liiklevad masinad pole rohkemat kui Ford T koopiad. Mõlema sees tuksub sisepõlemismootor ning liikumiseks vajavad nad naftat, kuid praktiliselt kõik muu seal ümber on vahepeal edasi arenenud. Tselluloositootmise puhul tähendas areng muuhulgas ka seda, et tehnoloogia ise on karmimate keskkonnanormide tingimustes muutunud niivõrd kalliks, et selle istutamine väiksemas mõõtkavas tehase sisse poleks ennast äriliselt ära tasunud.
Muidugi võiks unistada suuremalt – mõelda täielikust roheinnovatsioonist puidu keemilisel töötlemisel, mis säästaks nii metsi kui veekogusid. Millegi sellisega Eestis muide ka tegeletakse. 2018. aasta kevadel, kõigest mõni päev enne Emajõe ketti, tuleb teade, et Raul Kirjaneni juhitav Graanul Invest hakkab koostöös Tartu Ülikooli teadlastega rajama Imaverre puidu fraktsioneerimise demotehast. Fraktsioneerimise näol on tegemist innovaatilise puidu algosakesteks lõhkumise protsessiga, mille saaduseks on ligniin ja kõrge puhtusastmega puidusuhkrud, mis on olulised koostisosad paljudele tipptoodetele, millest kõnelesid tselluloositehase kontekstis Polli ja Kohava. Oluline vahe võrreldes Est-Fori tehnoloogiaga tuleneb faktist, et teoorias peaks fraktsioneerimine olema puidu kasutamise osas efektiivsem ning keskkonnale ohutum. Kui kraft-meetod kasutab toodeteks ära 40% puidust (ülejäänu läheb tootmise käigushoidmiseks), siis Graanul Investi demotehases oleks sama näitaja 90%. Lisaks lõhustataks seal puit algosadeks keerulisi biotehnoloogilisi protseduure järgides, mistõttu läheb kemikaale vaja minimaalselt. Turg hetkel sellist projekti ei rahasta. Rohkem kui pool ligi 50 miljoni euro suurusest investeeringust on pärit Euroopa Liidu projektirahadest, üle 20 miljoni tuli omast taskust välja käia demotehasega seotud ettevõtetel, sh Graanul Investil. Ettevõttel, mis on pärast tselluloosisaaga lõppu kujunenud metsakaitsjate jaoks uueks sihtmärgiks.
Linda-Mari Väli ütleb mulle, et Kirjaneniga võrreldes jätsid Est-Fori ninamehed igati rafineeritud ja viisaka mulje. „Pelletitööstus on palju tugevamal positsioonil ja heitluses nendega oleme tunda saanud suuremat represseerimist,“ selgitab Väli, rääkides sinna juurde lugusid ähvarduskirjadest. Samas on metsakaitsjate uus oponent potentsiaalselt puidutööstust raputava innovatsiooni vedur. Et niivõrd uuenduslikku projekti ette võtta, oli vaja kindlustunnet, mille tagas omakorda tegelemine ilmselt kõige primitiivsema puidutöötlemise vormiga, mille rentaabluse on omakorda tinginud Euroopa Liidu jaburad roheenergia direktiivid.
Keskkonnakriisist väljumiseks on ka teine, palju ketserlikum võimalus. See on radikaalne tõdemus, et majandus ei peagi kasvama.
Innovatsioon ei teki sõrmenipsust. Uuenduslike tehnoloogiate arendamine kätkeb ärimeeste jaoks väga suurt riski ning eeldab suures mahus riiklikku subsideerimist või olemasolevat, enamasti pigem ebainnovaatilist tootmist. Ideaalis mõlemat. Iga Apple’i kõrvale võib panna sada Nokiat, kus mobiiltelefonide juurde jõuti tselluloositootmise kaudu. Kuskil helesinises äpimaailmas, mille lõpp-produktiks on koodijupp, võib tõepoolest rääkida sellest, kuidas rahatud tudengid tõusid paari aastaga multimiljonärideks, kuid tootmisettevõttesse tehtavad alginvesteeringud on hoopis teistsuguse mastaabiga. „Keegi ei tea, mis hinnaga sealne toodang tuleb, kes seda ostab ja miks seda vaja on,“ kommenteerib Kirjaneni „nukutehast“ Urmas Varblane. Seega, kui me panustame innovatsiooni kaardile, siis suure tõenäosusega toetame kaudselt ka primitiivsemaid tootmisvorme.
Keskkonnakriisist väljumiseks on ka teine, palju ketserlikum võimalus, mida tselluloosisaaga käigus siit-sealt sosinal kostis. See on radikaalne tõdemus, et majandus ei peagi kasvama. Meil pole vaja uut autot ega järjekordset soojamaareisi, lapsed saavad hakkama ka kitsamates oludes ja tegelikult tuleks oma keskkonnajalajälje minimeerimiseks nende saamisest üldse hoiduda. See on stsenaarium, millest räägib mulle tulihingeliselt Indrek Vainu, kelle sõnutsi on Eesti okupeerinud tarbimistööstus ja röövkapitalism. „Mis see majanduskasv meile annab? Sellega luuakse ainult tarbimist. Kas see on kusagil Eesti põhiseaduses kirjas, et majanduskasv on kõige alus? Kas eestlus või inimeseks olemine on seotud kuidagi rahaga?“ küsib Vainu. Väli esindab sama mõtteliini veidi pehmemal kujul. Tema meelest võiks Suur-Emajõest teha looduspargi ning kvantiteedipõhise puidutööstuse asemel näeks ta innovatsioonina kvaliteetsest pihlapuust kallihinnaliste viiulite tootmist. Selle maailma mõjukate jaoks kõlab säärane jutt loomulikult pööraselt.
Kummatigi paneb imestama, et niivõrd laiaulatuslik väärtuskonflikt paar kuud hiljem toimunud parlamendivalimistel praktiliselt üldse mingit resonantsi ei andnud. Tselluloositehase küsimust üritas korduvalt oma valimisvankri ette rakendada hinge vaakuv Vabaerakond, kes trügis oma telgiga pildile ka 19. mail Emajõe ääres. Mitmed tehasevastased aitasid nõu ja jõuga enne valimisi loodud Elurikkuse Erakonda, mille platvormi tuuma moodustasid mitmesugused keskkonnaga seotud teemad. Episoodiliselt võtsid tselluloositehase teemal kriitiliselt sõna ka Rohelised. Kolme peale kokku kogusid need erakonnad 2019. aasta märtsi valimistel vähem hääli, kui olnuks tarvis valimiskünnise ületamiseks. Isegi siis, kui nad ühendanuks jõud, oleks neid edestanud uustulnuk Eesti 200. Loomulikult võib siin rääkida karismaatiliste liidrite nappusest, üksteise häälte söömisest ning varasematest pattudest, kuid ilmselt on õigus ka neil, kes väidavad, et protestiv kodanik põlgab poliitilist esindamist. Või teine võimalus – valimiskasti juures tundub majandusareng ikkagi olulisem kui ümbritsev keskkond. Õigemini, riiki usaldame pigem valitsema need, kes on midagi juhtinud ja loonud, kui et anname võimaluse rohelise maailmavaate esindajatele, kes on eelnevalt silma paistnud ainult vastuseismise ja blokeerimisega. Terviklikuks ja tõsiseltvõetavaks poliitikate paketiks pole roheline liikumine Eestis veel arenenud. Nii jäävadki väärtuskonflikti ilmestama üksikud lahingud, mis toimuvad riigikogu asemel hoopis tänavatel, leheveergudel, metsades, lugematutes Facebooki lõimedes, keskkonnaministeeriumis ja RMK kontori ees.
Tselluloosisõja jätkulahinguid hakkame järgnevatel aastatel järjest sagedamini pidama.
Toimuv kinnitab Asko Lõhmuse veendumust, et tselluloosisaaga polnud mingi ühekordne plahvatus, mis avalikkuse teadvusest peagi hajub, vaid tegemist on osaga pikaajalisest kultuuriprotsessist. Tselluloosisõja jätkulahinguid hakkame järgnevatel aastatel järjest sagedamini pidama, sest ühiskondlikud rebendid, mida poolteist aastat väldanud kiremöll esile tõi, ajaga pigem süvenevad. Keskseks lahingutandriks on Eestis jätkuvalt mets, konkreetsemalt aga ummikusse jooksnud arutelud riikliku metsanduse arengukava (MAK) ümber. Selle koostamine pidi olema ülimalt kaasav ja läbipaistev protsess, kus said võimaluse osaleda puidutööstuse esindajate kõrval ka mitmed keskkonnaorganisatsioonid ning teadlased. Keskkonnaministeerium eksperimenteeris isegi uuendusliku rahvakogumeetodiga, mis pidi tagama kõikidele huvigruppidele võrdse võimaluse osalemiseks.
Sellest oleks võinud kujuneda demokraatliku otsustusprotsessi musternäide. Paraku nimetavad mitmed osapooled seda täna kõige ebameeldivamaks kogemuseks üldse, kus oli võimalik küll arvukalt probleeme tõstatada, kuid lahenduste pakkumine kõige olulisematele neist osutus ühisosa puudumise tõttu võimatuks. Konsensuse otsimise asemel kostitati üksteist solvangutega. Laiapõhjaliste arutelude sünteesimine arengustsenaariumideks tehti ülesandeks väljastpoolt palgatud ettevõttele. Tagatipuks tellis ministeerium valminud stsenaariumidele hiljem ka mõjuanalüüsi, mida hoiti pikka aega saladuses, et seejärel tellida uus, kuna töö ei vastanud ministeeriumi soovidele. Selline käitumine on keskkonnaaktivistide seas tekitanud nõnda palju umbusku, et möödunud sügisel algatasid mitu keskkonnaorganisatsiooni ühispöördumise ministeeriumi kantsleri Marku Lampi tagandamiseks.
Trall arengukava ümber toob välja needsamad murekohad, mis juba tselluloosisaaga käigus esile tulid. Esiteks küsimus usaldusest valitsuse ja riigiaparaadi vastu tervikuna. 2017. aasta kevadel Est-Fori esimesel kaasamiskoosolekul Tartus ütleb Väli midagi, mis toona võis kõlada radikaalsena: „Ma ei usalda Eesti valitsust, keskkonnaministeeriumi ega ühtegi ametnikku, kes metsandusega tegeleb.“ Aasta hiljem jagasid tema umbusku juba paljud. Usalduse taastamine on keeruline ülesanne – siin ei piisa deklaratiivsetest avaldustest ega kaunisõnalistest PR-kampaaniatest. Lõuna-Eesti elanikele tundus, et riik on neist kaugel ning keskendub nende murede ärakuulamise asemel ärimeestelt saadud tellimuse täitmisele. Keskkonnaministeerium üritas MAK-i käigus oma usalduskrediiti kasvatada, kuid halvasti läbi mõeldud kaasamisprotseduurid, mille tagant kumas eesmärk suruda läbi oma nägemus, tekitasid kokkuvõttes veel rohkem paksu verd.
Seevastu riikliku eriplaneeringu eest vastutav rahandusministeerium üritab usaldust tagasi võita inimestele materiaalset präänikut pakkudes. Kuna SKT kasv jääb oluliste planeeringute puhul kogukondade jaoks liiga hoomamatuks, küpseb ministeeriumis plaan silmaga nähtava ja käega katsutava kohaliku kasu seadustamiseks. Seda kõikide planeeringuliikide puhul. Tegemist oleks n-ö talumistasu kehtestamisega, mis võimaldaks kompenseerida kohalikele elanikele mingi arendusega kaasnevad häiringud. See muudaks läbipaistvamaks olukorra, kus juba täna lepivad mitmed suurprojektide arendajad omavalitsusjuhtidega kokku, et panevad õla alla mõne mänguväljaku või lasteaia ehitamisele, mis kohalike vastuseisu suurarendusele vähendaks. Tselluloosisaaga käigus pleki külge saanud eriplaneeringumeetme puhul oleks aga tõenäoliselt rohkem kasu kohalikule omavalitsusele suurema otsustusõiguse reserveerimisest.
Tuhandete allkirjadega petitsioonid annavad märku soovist ja võimekusest otsustusprotsessides rohkem kaasa rääkida, kuid seesama arutlev avalikkus langeb kergekäeliselt ka vandenõuteooriate lõksu.
Teiseks, nii tselluloositehase vastane võitlus kui ka poleemika MAK-i ümber näitlikustavad nähtust e-riik 3.0: agarad kodanikuaktivistid vahendamas keerulisi ja mitmeastmelisi protsesse tuhandetele kannatuse kaotanud jälgijatele sotsiaalmeedias, kus ametkondade kohalolu on minimaalne. See on uus situatsioon, millega toimetulekuks pole riigiasutused valmis. Näiteks planeeringute puhul, kus seadusest tulenevalt on enne otsuste tegemist nõue korraldada avalikustamisi, toimub tegelik arutelu murelike kodanike vahel juba ammu Facebooki gruppides. Ühismeedias ei pruugi tõlgendusi kontrollida, seda ei tee isegi gruppide haldajad. Kuigi tuhandete allkirjadega petitsioonid annavad märku soovist ja võimekusest otsustusprotsessides rohkem kaasa rääkida, näitas tselluloosisaaga ka seda, kuidas seesama arutlev avalikkus kergekäeliselt vandenõuteooriate lõksu langeb.
Kolmandaks, taas kord üritatakse poliitilist debatti lahendada „neutraalsete“ teadusuuringute abil. Nii üks kui teine pool otsib endale sobivaid mõjuanalüüse, millega hilisemaid poliitilisi otsuseid põlistada. Tselluloosisaaga käigus nägime, et teadusuuringute järeldused sõltuvad palju sellest, milliseid küsimusi esitatakse ning missuguse andmestikuga neile vastama hakatakse. Saadud tulemus võib olla küll teaduslik ja faktipõhine, kuid mitte ammendav ega lõplik. Eriti keskkonnakaitse küsimustes, kus kriitiline avalikkus on teadustaustaga, osatakse lugeda peenikest kirja ja ridade vahelt ka seda, mida kirjas pole. Pelk uuringute fetišeerimine seda seltskonda maha ei rahusta. Tulevikus võime seetõttu näha üldisemat uuringutulemuste relativeerimist, sest keskkonnakaitsjate argumenti võivad edaspidi kasutama hakata ka teised huvigrupid. Ühine pind poliitiliste arutelude pidamiseks sellega muidugi kahaneb.
Teisalt on järjest suurem osa teadlastest keskkonnakriisi tingimustes ise muutunud aktivistideks. Poliitilise dimensiooni lisandumine teadustegevusse toob endaga kaasa uusi riske ning sisekaemuslikke küsimusi. Millised on minu ekspertsuse piirid? Kuidas esitada oma väiteid laiematele inimhulkadele arusaadavalt? Kuidas vältida olukorda, kus minu seisukohad hakkavad moonutatud kujul oma elu elama? Kuidas oma seisukohti esitada laiema teadlaskonnaga kokku pandud dokumentides? Millise detailsusastmega avalikes aruteludes osaleda? Millise sõnumiga esineda otsustajate ees? Kurtmine, et poliitikud ei võta teadlaste mõistlikke ja argumenteeritud ettepanekuid kuulda, vaatab mööda tõsiasjast, et poliitikas on sõnumi sisu kõrval vähemalt sama oluline, kuidas see on pakendatud. Lõpuks peavad nii liberaal kui konservatiiv hiljem otsuse oma valijatele maha müüma ning väited, mis akadeemilises debatis tunduvad vastuvaidlematud, võivad poliitikas sattuda konflikti parteiprogrammide või suurrahastajate ja valijate huvidega.
Viimaks, nii tselluloositehase kui MAK-i arutelude puhul jääb mulje, et riigi esindajad pole hoomanud, kuivõrd fundamentaalseks vastasseis ärihuvide ja säästva arengu pooldajate vahel kujuneb. Mõlemal puhul suunavad arutelu allhoovustena hoopis põhimõttelisemad küsimused kui sobivaim aastane raiemaht või tehase parim asukoht. Mis on Eesti riigi eesmärk? Kuidas me defineerime hea elu? Millest me oleme nõus tulevikus loobuma? Millise riigi me tahame pärandada oma lastele? Need küsimused tuleks läbi arutada olukorras, kus piltlikult öeldes ei hoia üks osapool relva teise pea kohal, nagu juhtus tselluloosisaaga käigus. Viimasel juhul muutub arutelu loomulikult emotsionaalseks ning lahenduste otsimise asemel loobutakse koostööst ja hakatakse üksteise vaenlaseks. Ühiskondliku kokkuleppe saavutamisele see küll kuidagi kaasa ei aita. Saame näha, kas paari aasta pärast tuleb saagale samas võtmes järg või leidub meil piisavalt head tahet ning arukust, et edasist polariseerumist leevendada.
