PROLOOG
TEHAS, MIS LÕHESTAS ÜHISKONNA
Henri Kõiv
Umbes poolteist aastat tagasi võis jagada eestlased kaheks: ühed pooldasid tehast, teised olid sellele vastu. Esimesed esitasid pikki tiraade majanduskasvust, töökohtadest ja puidu väärindamisest. Teised rääkisid mureliku häälega keskkonna haprusest, murenevast demokraatiast ning paikkondliku identiteedi hävitamisest. See oli kahe vastandliku maailmavaate põrkumine. Laiade pintslitõmmetega maalides võiks Emajõe äärde planeeritud tselluloositehase ümber puhkenud poleemikat kujutada just nii. Selles artiklis on jooned peenemad, kontrastid rikkalikumad, taustalt eristumas detailid, tegelased ja nende tegutsemismotiivid.
Selline perspektiiv on hädavajalik, sest ühe suure loo all pulbitseb mitu eri lugu. Lugu võimekatest ärimeestest, kes soovisid enne pensionile minekut täita oma eluunistuse. Lugu erahuvide teenistuses riigivõimust. Kaks kardinaalselt erinevat lugu metsa tähendusest eestimaalaste jaoks. Lugu teadlastest, kes hakkasid poliitikat tegema. Lugu poliitikutest, kellele heideti ette poliitika tegemist. Lugu täiesti tavalistest inimestest, kes kaitsesid enda jaoks kõige kallimat, oma kodu. Ning viimaks, lugu ääremaastuvast Eestist selle ihade ja hirmudega. Nii võiks lühidalt kokku võtta järgnevad seitse peatükki.
Kord tungib see lugu otse eestluse südamesse, seejärel võib pikemalt peatuda mõnel tehnilisel detailil. Sündmuspaikadena vahelduvad Eesti metsad ja Facebooki grupid, rektorite kabinetid ja ajalehtede toimetused, kohtusaalid ja ministeeriumikoridorid, linnaosaseltside ümarlauad ja linnavolikogu istungid, Emajõe kaldapealsed ja Peipsi põhjamuda, Tartu ja Tallinn, Vorbuse ja Toompea.
Selles loos on seadused ja uuringud kohati vähemalt samavõrd olulised tegelased kui lihast ja luust inimesed. Viimaseid sai selle loo tarbeks intervjueeritud üle kolmekümne. Mõni neist ütleb mulle, et tehasesaaga röövis tema elust aasta. Ja siis on teised, kelle jaoks oli tegu ühe otsusega tuhandete seast. Allkirjaga, mis anti automaatselt. Kohtumistega, mida riigijuhtimise virvarri sees enam ei mäletagi. Võib-olla on see ka üks põhjus, miks hilisemad tõlgendused niivõrd erinevad: mis ühe jaoks oli eksistentsiaalne küsimus, oli teise jaoks hall argipäev.
See lugu vajab rääkimist nüüd ja praegu, sest aitab mõista, kust me oleme ühiskonnana tulnud ja kuhu oleme teel. See on lugu keerulises ja muutuvas maailmas toimetavatest inimestest, kes alles otsivad teekaarti tulevikku.
Oma praeguse palga juures peaksin ma kulutusi tegemata töötama 72 716 aastat, et näha sellist numbrit oma pangakontol. Peapööritus. See number peaks isegi Eesti ärimeestes aukartust äratama. Äripäeva viimast rikaste edetabelit trooninud Transferwise’i asutajate Kristo Käärmanni ja Taavet Hinrikuse vara väärtus on kokku natuke rohkem kui miljard eurot. Eestis käis kunagi võidujooks kroonimiljonäriks saamise nimel. Euromiljardärid meil seni veel puuduvad.
Kui tuleb keegi ja ütleb, et ta soovib Eesti majandusse investeerida miljard eurot, siis ratsionaalselt suudavad seda analüüsida vähesed. Miljardis on maagiat. Miljard tekitab erutust. See on efektne ja suupärane number. Samas ka vaieldamatu. Numbritel on võime sisendada usaldust. Tegemist on ikkagi matemaatika baaselementidega. Andrus Ansipil oli komme teravatele küsimustele vastamiseks kuhjata numbreid üksteise otsa. Neid oli raske väitlussituatsioonis vaidlustada ja poliitik, kes arvutada oskab, mõjub valija silmis usaldusväärselt. Miljard on ühteaegu hoomamatu ja kalkuleeritud. Selles ühinesid matemaatika ratsionaalsus ja numbrimaagiaga kaasnev emotsionaalsus.
2017. aasta jaanuaris käis grupp kohalikke metsatööstureid selle numbri avalikkuse ees välja. Nende soov oli rajada Eestisse Euroopa kõige moodsam puidurafineerimistehas, mille maksumus oleks hinnanguliselt olnud miljard eurot. Töösturite plaan tõi kaasa kollektiivse rõõmuhõiske. Meie omad tublid eesti mehed loomas kodumaale rikkust. Veerand sajandit pärast nõukogude ikke alt vabanemist oleme ühiskonnana suutnud oma jõukust lõpuks nii palju kasvatada, et kohalikud ärimehed on võimelised sellisel skaalal tegutsema. Nii ambitsioonika plaani üle sai ainult uhkust tunda. „Puiduärimeeste miljardiprojekt näib kui unistus“, kirjutas Postimees. Eesti Päevalehe juhtkiri nõudis valitsuselt projektile eritähelepanu. Isegi roheliste erakond tervitas ametlikus pressiteates ideed puidu paremast väärindamisest. Paari päevaga oli töösturitel omavalitsustest, kes miljardiinvesteeringut oma piirkonda soovisid meelitada, järjekord ukse taga.
Omavalitsusi peibutas Est-Fori lugu, mille selgroo moodustasid numbrid.
Lisaks maagilisele miljardile on ka hulk käegakatsutavamaid numbreid. Näiteks 200 kõrgepalgalist töökohta väljaspool Tallinna ja Harjumaad – suurepärane võimalus leevendada süveneva ääremaastumisega kaasnevaid sotsiaalseid pingeid ja peamine põhjus, miks KOV-id esialgu arendajatele tormi jooksid. Või Eesti SKP kasv 1,4% – lubatakse, et tänu tselluloositehasele kasvaks majandus terve Valga maakonna võrra. Kellele SKP jääb liiga abstraktseks, sellele räägitakse 100 000 metsaomanikust, kes saaksid lõpuks ometi oma puidu eest õiglast hinda. Ja kuna enamik neist inimestest elab rohkem kui ühest inimesest koosnevas leibkonnas, siis paisuks tänu tehasele kuni 200 000 eestlase rahakott. Just, igale kuuendale eestlasele peaks see tehas olema mingil viisil tuluallikas.
Projekti nähti võimalusena vabaneda odava allhanke riigi staatusest ning väärtusahelas jõudsalt ülespoole liikuda. Räägiti sellest, kuidas jõukate põhjala riikide puidusektor oli Eestit kohelnud banaanivabariigina, kust meie rahvuslikku rikkust odava raha eest välja veetakse. Rikastuvad selle arvelt Rootsi ja Soome, kelle metsatöösturid väidetavalt lausa parastavad tekkinud olukorra üle.
Soome metsaklastri tuludest neli viiendikku pärineb tselluloositööstusest. Kokku paikneb Soomes ja Rootsis rohkem kui 100 paberi- ja tselluloositehast, samas kui Eestis põhimõtteliselt puudub võimekus puidu keemiliseks töötlemiseks. Kui nemad teevad, miks siis meie käed rüpes istume? Lubati, et selle tehase abil saame „rohelise kulla“ ise ära väärindada. Majanduslikus mõttes paistis see hädavajaliku sammuna, et pürgida uueks Põhjamaaks.
PR-agentuuride sõnaseadjate kaasabil sõelutakse puidutöösturite loo jutustamiseks välja kõige sobivam sõnavara. Väärindamine, oskustööjõud, puidurafineerimine, parim võimalik tehnoloogia, biotooted... Kui numbrid tekitasid peapööritust ja usaldust, siis leksika jättis sisse sooja ja õige tunde. Miks peaks kellelgi olema midagi väärindamise vastu? Väärindamine annabki ju asjadele nende väärtuse. Puidurafineerimine – kõlab ausalt öeldes paganama rafineeritult. Sellega ei seostu esimese hooga midagi negatiivset. Ja kui esimeses pressiteates öeldakse, et “tehases toodetakse keskkonnasõbralikul viisil taastuvtoormest erinevaid biotooteid”, siis selle peale heiastub vaimusilmas juba tõeline ökotehas.
Est-For Investi presentatsioon
tselluloositehasest
Arendajad kinnitavad, et tselluloositootmise ja puidu rafineerimise vahel on põhimõtteline erinevus. Kaasaegses tehases toodetakse enamat kui puidukiud. Hemitselluloos, ligniin, tallõli, tärpentin, bioväetised, taastuv elektrienergia – see on loetelu erinevatest biotoodetest, mida tootmisjääkidest plaanitakse valmistada. Need võivad omakorda tulevikus olla tooraineks ravimi-, tekstiili- ja kosmeetikatööstusele. Põhimõtteliselt võivad sellest tehasest alguse saada meie riided. Kultiveeritakse muljet, et tehas on seemneks teadmispõhisele tööstusele.
Veidi vähem lastakse kosta sõnumil, et kõrvaltoodete pakkumine sõltub turunõudlusest ning koostööpartnerite leidmisest. Kõige suurema kasumlikkusega on tavalise tselluloosi tootmine, mille turuhind oli Aasia kasvava nõudluse tõttu maailmaturul alates 2015. aastast jõudsalt kerkinud.
Ei tehta saladust, et tselluloosinõudluse taga on järjest kasvav globaalne e-kaubandus ning asiaatide muutuv arusaam hügieenist, kuid isegi tualettpaber ja paberpakend suudetakse roheliseks rääkida. Kas me tahame saada Alibabast ostetud odava vidina fossiilkütustest toodetud plastikkarbis või kodumaisest puidust valmistatud ümbrikus? Sõda plastiku vastu on ülemaailmselt tuure kogumas ning puidutööstus on selles näinud võimalust biomajanduse kontseptsiooni levitamiseks. Väidetakse, et kogu maailm liigub selles suunas. Puiduvisionäärid näevad biomajanduses lahendust raiskavale tarbimisele. Arutluskäiguga, kuidas plastnõude asendamine puidukiust valmistatud ühekordsete nõudega tarbimishullust tõkestab, loogilise lõpuni muidugi ei minda. Kogu selle info keskkonnariskidega kokku viimine nõudis suurt vaimupingutust. Mitmed hiljem tehase kõige tulihingelisemateks vastasteks osutunud inimesed tunnistavad mulle, et esialgu suhtusid nad arendajate plaani igati soosivalt.
Usaldusväärsust lisas miljardiprojekti eestvedajate taust. Enamik investoritest olid seotud metsatööstuskontserniga Sylvester, mis sajandivahetusel 177 miljoni euroga soomlaste Stora Ensole müüdi. Eesti metsatööstuse ajaloo suurim tehing tõi Äripäeva hinnangul hoobilt Maarjamaale juurde üle 70 kroonimiljonäri. 1990. aastal asutatud Sylvesteri puiduimpeeriumist räägitakse siiani tunnustavalt kui Eesti ühest edukaimast äriprojektist. Üks võimekas sõpruskond ehitas veidi enam kui kümne aastaga üles Baltikumi võimsaima puidutööstuse, mis koosnes 22 metsavarumisettevõttest Eestis ja viiest samasugusest Lätis, kuuest logistikafirmast kahes riigis ning neljast saeveskist. Müügi hetkel oli Sylvesteril parajasti ehitusjärgus Läti suurim saeveski Launkalneses ning teine Kagu-Leedus Alytuses. Teadaolevalt pärines 2002. aastal 40% Eesti saetoodangust Sylvesteri saeveskitest.
Lisaks kuulus puiduhiiu portfelli ka liimpuitu, vineeri ja puitkomponente tootvad ettevõtteid. Eestis kontrolliti seega kogu tööstusahelat ning börsile mineku plaanid vihjasid, et ekspansiivset laienemist sooviti Läti ja Leedu suunal samal viisil jätkata.
Impeeriumi keskmes oli kuus 1976. aastal üheskoos Maaülikooli metsamajanduse eriala lõpetanut: omaaegne kursusevanem ja Sylvesteri nõukogu esimees Mati Polli, ettevõtte kommertsdirektor Kaido Jõeleht, lisaks nelja Eesti maakonna metsavarumisdivisjonide juhid Ingrid Prants, Endel Ermel, Gallo Trei ja Enn Pruul. Nemad moodustasid kaks kolmandiku Sylvesteri üheksast tuumikinvestorist. Sylvesteri metsandusdirektorina samuti varakult omanikeringi kuulunud Peeter Mänd lõpetas sama eriala teistest neli aastat hiljem. Kui aktsionäride hulka vahetult enne tehingut Stora Ensoga hüppeliselt laiendati, kuulus sinna suisa 31 metsamajanduse või metsatööstuse eriala lõpetajat.
Allikas: ERR
Mati Polli, endine
Sylvesteri nõukogu esimees
Esialgu oli tegemist tüüpilise puidu kokkuostu ja müügiga tegeleva firmaga. Tõsi, ajastule omaselt ka algelisega. Esimene lank Läänemaal raiuti käsitsi ning puude väljaveoks kasutati kolhoosilt laenatud sõnnikuveo kärusid. Nagu üleminekuajal kombeks, sattusid õiged inimesed õigel ajal õiget asja tegema. Jõeleht oli riiklikus väliskaubanduskoondises Estimpeks tegelenud ümarpuidu müügiga välismaale. Tänu temale tekkisid varakult väliskontaktid ning võimalus toodangut kaugemal turustada. Üheks olulisemaks partneriks sai seesama Stora Enso, kes Sylvesteri hiljem ära ostis. Mati Polli eelmiseks töökohaks oli aga riiklik metsakorralduskeskus, mida ta kaheksakümnendate lõpus juhatas. Just selle asutuse eestvedamisel oli 1985. aastal lõppenud mahukas Eesti metsade andmebaasi koostamine. Ametist tulenevalt oli Pollil ligipääs unikaalsele infole, mis puidu kokkuostuga tegeleva ettevõtte jaoks oli kulla hinnaga.
Kui tüüpiline üheksakümnendate puiduärimees hangeldas lihtsalt toormaterjaliga, siis Sylvesteri juhtidel oli ärivaistu ja tegutsemisjulgust rohkemaks. Suund võeti puidu mehhaanilisele töötlemisele, esiti saeveskeid rentides, kuid juba 1995. aastal valmis Tallinn-Tartu maanteelt paistev Imavere saeveski, suurim omasugune Baltimaades. Saeveski esimeseks juhiks saab värskelt metsamajandusdiplomi omandanud Margus Kohava, kes paneb aluse saematerjali kaubandusele.
Peagi ostetakse välja Näpi saeveski ja käivitatakse Sauga eksperimentaaltehas. Enne tehingut soomlastega räägiti järjest kindlamas kõneviisis ka plaanist rajada Eestisse tselluloositehas. Soomest tellitakse kaalutletud otsuse tegemiseks isegi 1,4 miljoni krooni eest põhjalik turu-uuring. Väidetavalt nähti tehase potentsiaalse asukohana toona Eesti-Läti piiriäärset ala Pärnumaal Häädemeestel. Sadama lähedus oli siis tugev argument Pärnu kasuks. Uuringust kaugemale ei jõuta, sest enne saabub Soomest kosilane.
Kiirelt vormistatud tehingu tulemusena omandab Stora Enso 2002. aasta sügisel 66 protsenti Sylvesteri saetööstusest ja kõik puiduhankefirmad. Kolm aastat hiljem läheb soomlaste kätesse kogu Sylvesteri kontsern. Ka maailma mastaabis oli see silmapaistev tehing, mis kergitab Stora Enso maailmas suuruselt teiseks puidutöötlejaks. Müügitehing jääb maksudest kõrvale hoidmise kahtlustuse tõttu veel aastateks meedia huviorbiiti. Vahepeal tuleb 34 isikul maksuametile tagastada 386 miljonit krooni füüsilise isiku tulumaksu. Kõige kõrgemas kohtuastmes mõistetakse Sylvesteri aktsionärid 2009. aastal aga õigeks ning nad saavad maksuametilt oma raha koos intressidega tagasi.
Autor: Arno Mikkor
Mati Polli (vasakult teine), Margus Kohava (paremalt esimene) ja Kaido Jõeleht (paremalt teine) 2008. aastal Tallinna Halduskohtus enne protsessi algust. Maksuamet nõuab endistelt puidufirma Sylvester omanikelt aktsiate müügist saadud tulult tulumaksu tasumist, meestel on enda kaitseks tollase rahandusministri Aivar Sõerdi allkirjaga kinnitus, et tulumaksu tehingult tasuma ei pea.
Enamik Sylvesteri müügitulust ringleb jätkuvalt metsandussektoris, kuid saadud summade eest on loodud ka edukaid logistikaettevõtteid, püsti pandud piiritusetootmine, käima tõmmatud betooniäri ning investeeritud elektrijalgrataste tehnoloogiasse. Viis aastat tagasi kirjutas Äripäev, et Sylvesteri raha kütab senimaani Eesti majandust: „Sylvesteri endiste aktsionäride ainu- või kaasomandis on praegu rohkem kui 80 tegutsevat ettevõtet. Nende ettevõtete koondkäive oli 2014. aastal 250,15 miljonit eurot ja puhaskasum 21,01 miljonit eurot.“ Need arvud on aastatega järjest kasvanud.
Seda ajalugu on põhjust meenutada, sest puidurafineerimise tehase rajamiseks loodud OÜ Est-For osanikeks olid kuus firmat, kelle omanikeringi kuulus kaheksa endist Sylvesteri aktsionäri, kelle varade koguväärtuseks oli Äripäev möödunud aastal mõõtnud üle 300 miljoni euro. See seltskond oli Eesti mehaanilise puidutööstuse üles ehitanud ja regioonis konkurentsivõimeliseks muutnud. Üks unistus oli neil siiski veel täitmata. Kunagi sahtlisse jäänud tselluloositehase plaan kripeldas hinges. Nagu Kohava Arterile ütles: tegu oleks missiooniprojektiga, mis täidaks 40 aastat tagasi Maaülikoolist lendu läinud meeste eluunistuse. Kui tselluloositehas saaks rajatud, siis oleks sellel põlvkonnal Eesti metsanduses kõik tehtud.
Investorid
Missioonitundega investoritelt pidi tulema stardikapital. Miljardit neil arvel polnud. Oli heal juhul paarsada miljonit eurot, millest osa oli mõeldud projekti käivitamiskuludeks. Siiski korrati meedias soovi jäme ots tehases ka tulevikus eestlaste käes hoida. Puuduoleva summa osas väga konkreetseid sõnumeid ei edastatud – mainiti strateegilise investori kaasamist ja pankadelt laenamist. Mitmeid küsitavaid otsuseid üritavad majandusanalüütikud hiljem põhjendada sooviga tulevastele investoritele võimalikult atraktiivset kaasavara ette näidata. Oma kokkuvõtvas brošüüris, mis avaldatakse pärast idee sahtlisse panemist, väidavad projekti eestvedajad, et riigile pakuti välja ka PPP lahendust (Private-Public-Partnership), kuid see ei leidnud valitsuses toetust. Samuti oli töös kõigile Eesti metsaomanikele ettevõtte osakute jagamise plaan.
Tuumikinvestorite punt hoidis seejuures teadlikult tagaplaanile. Mati Polli oli juba varasemalt loobunud meediale kommentaare jagamast. Samamoodi hoidsid distantsi ka teised Est-Fori osanikud. Projekti avalikeks nägudeks said hoopis Kohava ja Mati Polli poeg Aadu. Noorelt Imavere saeveski esimeseks juhiks tõusnud 54-aastane Kohava jäi esialgu Sylvesteriga seotuks ka pärast omanikuvahetust. Ta aitas arendusdirektorina käivitada Launkalnese ja Alytuse saeveskeid. Käivitamisfaas tunduski talle kõige paremini istuvat. 2004. aastal asus ta juhtima haavapuitmassi tootmisele spetsialiseerunud Estonian Celli. Samal aastal löödi Kundas tehase ehituseks kopp maasse. Aasta pärast tehase valmimist siirdus Kohava juba uutele jahimaadele, töötades enne Est-Foriga liitumist OÜ Combimill Sakala juhatuse liikmena.
Allikas: ERR
Aadu Polli “Ringvaates”
Allikas: ERR
Margus Kohava Vikerraadios
Aadu Polli karjäär oli samuti möödunud puidutööstuses ja alanud Sylvesterist. Temast sai eksperimentaalse Sauga saeveski juht, mis toormena kasutas lehtpuud. Paraku avastati peagi, et saekaater ja lehtpuu ei sobi omavahel kokku ning aasta pärast mindi Saugal üle peamiselt okaspuu väärindamisele. Käivitamisraskused olid väidetavalt ametlikuks põhjuseks, miks Sauga saeveski tippjuhte enne tehingut soomlastega Sylvesteri omanikeringi ei kaasatud. Nii jäi poeg üllatuslikult isa ettevõtet tabanud rahasajust kõrvale. 2007. aastal sulgeb Stora Enso materjalipuudusele viidates Sauga saeveski sootuks, müüb maha Norra firmale Green Resources, kes pakib selle kokku ja saadab ühes Polliga Tansaania männiistandusse, kus Polli veedab järgmised kuus aastat oma elust. Tselluloosisaaga käigus lekib Eesti ajakirjandusse raport, mille järgi Norra ettevõtte tegevuse tõttu olid kohalikud elanikud kaotanud eluruumi, hävinenud oli elurikkus, halvenenud veega varustatus ja kurdeti ka viletsate töötingimuste üle. Raportis nimetati Tansaanias toimuvat kolonialismi uueks vormiks. Postimehele väidab Polli, et tema ajal selliseid probleem ei esinenud ning paberite järgi oli kõik korras. Mitte ükski ajakirjandusväljaanne selle teema uurimist ei jätka. Polli seiklused Aafrikas ei leia põhjalikumat käsitlemist ka temaga tehtud intervjuudes. Seda võib selgitada positiivse eelhoiakuga, mille ajakirjandus projekti suhtes võtab. Ajakirjandusõppejõud Marju Lauristin heidab meediale hiljem ette suhtekorraldusliku rolli täitmist.
Tema hinnangul ei ärganud ajakirjanikule olemuslik kahtlus tselluloosisaaga käigus üles. Võimalike probleemide käsitlemise asemel kostis lõputu kiidulaul. See süüdistus hakkab hilisemates vestlustes tehase kriitikutega järjest korduma. Arendajate kuvand oli hoolikalt kureeritud. Möödas olid ajad, kui ettevõtjatel lasti omasoodu kuskil nurgas toimetada. Puidukeemia polnud ka nii süütu ettevõtmine kui järjekordne saekaater või vineeritehas. Protsess eeldas mürgiste kemikaalide kasutamist ning osa tööstusjääkidest tuli juhtida tagasi vette. Veel olid eestlaste kollektiivses mälus säilinud pildid surevatest kaladest Jägala jõel pärast Kehra tselluloositehase avamist. Lisaks muidugi haisuprobleemid. Tallinna elanike sõõrmed tundsid endiselt eksimatult ära mädamunahaisu, mida veel üheksakümnendate alguses immitses praeguse Fahle maja territooriumil paiknenud Ülemiste paberivabrikust. Tselluloositootmisega kaasnenud hirmu- ja ebamugavustunde maandamiseks tuli rääkida teistsuguseid lugusid. Lugude jutustamist Maaülikoolis ei õpetata, ammugi ei omandata seda kunsti saekaatris. Moodsal ajal on kommunikatsioonibüroo see koht, kust lugusid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Parimates büroodes on sortiment lai, lood lõigatakse valmis tellija mõõtu. Sõnu aitas Polli ja Kohava suhu panna selles valdkonnas Eesti üks tunnustatumaid agentuure, Kristi Liiva asutatud JLP.
Kristi Liiva palkamisega saavad arendajad kauba peale kaasa tükikese avatust ja koostöötahet. Arvamusfestivali algatajana oli Liiva pälvinud aasta pressisõbra tiitli. Läbipaistvust ja kaasatust planeeringuga seoses lubavad avalikkusele ka Polli ja Kohava. Esimesel pressikonverentsil kutsutakse huvilisi üles planeeringuprotsessis kaasa rääkima. Arendajad asuvad ka ise looma võimalikult laiapõhjalist koalitsiooni. Neid asuvad varakult toetama kolme ülikooli rektorid, veel varem saadakse enda selja taha Eesti Teaduste Akadeemia.
2017. aasta aprillis korraldatakse Tartus kaks avalikku kaasamiskoosolekut, kuhu kutsutakse teadlasi, keskkonnaorganisatsioonide ning linnaosaseltside esindajaid. Samuti organiseerivad arendajad juunis Tartumaa omavalitsustele, keskkonnaametile ja ajakirjanikele väljasõidu Saksamaale Stendali tehasesse, et oma silmaga veenduda, mida kujutab endast kaasaegne puidurafineerimistehas. Kas tegemist on haisuvaba tehasega, selles osas jäävad ajakirjanikega vestelnud kohalikud ning esimest korda Stendali külastanud Kohava hiljem küll eriarvamusele.
Aadu Polli seletab Marko Reikopile
miks Eestile miljarditehast vaja on,
kust nad raha saavad ja mis asi on tselluloos
Igale potentsiaalsele partnerile lähenetakse präänikuga. Varakevadel käiakse Tartu linnapea Urmas Klaasi jutul, kes mäletab sellest kohtumisest ennekõike lubadusi seoses uute töökohtadega. Arendajad mainivad ka, et tehas võib olla tugev argument Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamisel. Võimalike keskkonnariskide teemal pikemalt ei peatuta. Seda ei tehta ka kohtumisel Teaduste Akadeemia juhi Tarmo Soomerega. Sinna võtavad arendajad kaasa hoopis süsinikkiust tootenäidised, mille abil maalitakse pilt viimase peal tulevikutehnoloogiast. Tehnoloogia spetsiifika jäetakse samas täpsustamata. Sama kordub ka avalikkuses. Erinevaid sõnumeid kõlab ka toodangu kohta: kord räägitakse viskooskangast ja suhkruasendajatest, siis jälle ainult tselluloosist. Jääb ebaselgeks, kas tootegruppide laiendamine eeldab mõne teise ettevõtja initsiatiivi, kes tselluloositööstuse jääkprodukte puiduärimeeste sõnu kasutades „väärindama“ hakkaksid? Viimane tundub kauge tulevikumuusika, kui arvestada Soomere väidet, et puidukeemia teadusharuna Eestis vaevu hingitseb. Teaduste Akadeemias pole ühtegi selle ala eksperti. Lünk teadmistes oli Soomere sõnul põhjus, miks Teaduste Akadeemia juhatus otsustas puidukeemia teemal 2017. aastal korraldada kaks konverentsi.
Algselt kavandati neid koostöös Est-Foriga, kuid ajanappuse tõttu jäi see plaan soiku. Seni olid akadeemikud ärisektori nõustamist põhimõtteliselt vältinud. Tegemist on avalik-õigusliku asutusega, millel on seadusest tulenev kohustus teenindada riiki. Riik polnud miljardiprojekti küsimuses Teaduste Akadeemia poole pöördunud, seda oli teinud eraettevõtja. Soomere nimetab konverentsei ja sellele järgnenud raportit2017. aasta sügisel koostatud aruannet sellele vaatamata riigile antud nõuks: „Oli selge, et riik ühel hetkel nõu küsib, ja siis meil peab olema midagi ette näidata.” Vähemalt tehnoloogia osas saab akadeemia lõpuks adekvaatse pildi ette. Ettekande pidanud Rootsi ekspert kinnitab, et tööstuslikku tehnoloogiat, mis suudaks asendada 19. sajandist pärit kraft-meetodit tselluloosi tootmiseks, pole veel leiutatud. Soomere tunnistab, et Teaduste Akadeemial kulus oma võimekuse juures pea aasta, et arendajate müügijutust õhk välja lasta ja see värskeima teadusliku teadmisega vastavusse viia. „Sõnad, mida nad kasutasid, polnud otseselt valed, aga reaalsus oli märksa lihtsam,“ ütleb Soomere. Sellele vaatamata saadab Teaduste Akadeemia sügisel valitsusele kirja, milles väljendab omapoolset toetust projektiga jätkamisele.
Kraft-tehnoloogia tselluloositööstuses
(Joonis M. Cardoso, M. Hamaguchi ja E. Vakkilaineni artikli põhjal „Alternative Technologies for Biofuels Production in Kraft Pulp Mills – Potential and Prospects“. Energies, detsember 2012.)
Soomere kabineti uksele koputas Est-Fori tiimist esimesena hoopis nende õigusnõustaja Jüri Raidla. Raidla on Liiva kõrval projekti teine keskne taustafiguur. Kui kommunikatsioonisõnumite läbivaks jooneks valitakse avatus, siis Raidla töömeetod läheb sellega otseselt vastuollu. Tema on alati kohal kohtumistel poliitikutega, tema büroost saabuvad välgukiirusel vajalikud seaduseelnõud või lepingud, ühtlasi eelistab ta juristile omaselt asju ajada suletud uste taga. Tselluloosisaaga edenedes sagenevad olukorrad, kus Liiva juhitaval meeskonnal tuleb siluda mõne Raidla koostatud juriidilise dokumendi avalikustamisega kaasnevat segadust. Esialgu kulgeb see sujuvalt, sest edukas PR-kampaania tekitab projekti ümber positiivse fooni, mistõttu hiljem problemaatilistena näivad episoodid ei pälvi avalikkuses mingit tähelepanu.
Heaks näiteks sellest on arendajate ja Raidla kohtumine nelja ministriga 2017. aasta 13. veebruaril ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo kabinetis. Arendajatel oli vaja mitmes küsimuses riigi tuge, nüüd otsustati seda keerutamata küsida. Sellel kohtumisel esitatakse valitsuse esindajatele 12 punktist koosnev nõudmiste nimekiri. Mõned neist nõudmistest kõlavad peagi avalikkuse ees, näiteks menetluste tempo kiirendamine. Mõned neist seostuvad eriplaneeringu meetme kasutamisega, näiteks suure riikliku huvi väljendamine projekti toimimise vastu või planeeringuseaduse muutmine. RMK kestvuslepingute pikendamist puudutav punkt muutub probleemseks tselluloosisaaga hilisemas faasis. Muuhulgas soovitakse valitsusele ette kirjutada ka üldine hoiak planeeringu suhtes – projekti tuleb avalikult ja jätkuvalt toetada.
Est-For Investi 12 ettepanekut valitsusele
1. Vabariigi valitsus ja üksikud ministrid toetagu projekti avalikult ja jätkuvalt.
2. Projekti käsitletagu riigivaraseaduse tähenduses Eesti majandusarengule olulise investeeringuna.
3. Projekti asukoha valiku või toimimise vastu olgu suur riiklik huvi.
4. Muudetagu planeeringuseadust (seaduseelnõu koos seletuskirjaga on valitsusele üle antud ja juba esimese lugemiseni jõudnud).
5. Kiirendatagu menetluste tempot.
6. Seada riigimaale hoonestusõigus või võõrandada see. Tehase krundi eeldatav suurus on u 100 hektarit.
7. Võimaldada kommunikatsioonid ja ligipääsuteed tehase krundini.
8. Ehitada riigi või riigi äriühingute kulul taristu tehase rajamiseks ja sellega opereerimiseks. Muu hulgas tuua Eleringi liitumispunkt tehase krundini.
9. Pikendada RMK kestvuslepingute aega.
10. Poliitiline toetus finantseerimisele.
11. Suurinvestorimeetme lisasisustamine, et seda oleks võimalik kasutada ka projekti ettevalmistamise faasis.
12. Mitte käsitleda 60-tonnise kandejõuga veoautode vedusid erivedudena ja anda neile õigus ületada Eesti-Läti piiri tavapärases korras.
Ettevõtlusministrina oli Palo nõudmiste esitamisega harjunud. Alati ei tehta neid paberil ja nii formaalsel kujul, kuid eravestlustes ettevõtjatega on see tavapärane praktika. Eriti, kui tegemist on mõne suurema investeeringuga. Nende meelitamise nimel käib riikide vahel tihe rebimine. Pole ennekuulmatud ka juhud, kui mõni valitsusliige ise läheb investorite jutule nimekirjaga omapoolsest väärtuspakkumisest, olgu selleks siis maatükk või abi laenukäendusel. Investeeringud ei juhtu niisama, riik peab neid mõnikord tagant tõukama. Mäletatavasti toimis sajandivahetusel just nii Mart Laari juhitav valitsus, kes lubas tselluloositehase võimalikule investorile paindliku hinnaga puitu ning vastutulekut taristu küsimustes.
Toona selline pakett aga ühtegi puidutöösturit Eestisse ei meelitanud. Palo, kellest sai ministrina üks häälekamaid Est-Fori eriplaneeringu eestkõnelejaid, tundis, et amet kohustab teda planeeringut igakülgselt toetama. Majanduslikus mõttes ei saanud tal midagi idee vastu olla. Ta ütleb poolteist aastat hiljem, et ükski valitsus ei tahaks kuulda etteheiteid, nagu ei hooliks nad töökohtadest või on investeeringute meelitamisel käpardlikud. Need olevat karmid süüdistused, millele vaatab halvasti ka palgalisa ootav tavakodanik. Palo usub, et kui valitsus poleks arendajatele vastu tulnud, siis arutaksime hetkel ühel teisel teemal: „Minult küsitaks siis, kuidas te ikkagi lasite sellise investeeringu mujale kolida?”
12 nõudmist serveeritakse aasta hiljem „Pealtnägijas“ skandaalse paljastusena. Saates väidetakse, et arendajad on püüdnud sõlmida tagatubades kokkuleppeid. Mitme punkti osas sai väita, et see oli neil selleks hetkeks ka õnnestunud. Märtsis 2018, kui „Pealtnägija“ lugu eetrisse jõuab, on positiivne ootus tehase suhtes asendunud usaldamatuse ja tõrjuva hoiakuga. Saatelõik kinnitab avalikkuse jaoks tollel hetkel tekkinud veendumust, et arendajad ei mängi ausat mängu ning mõjutavad kulisside taga seadusloojat.
Nõudmiste nimekirja käsitletakse salaprotokollina, millega valitsus annab järele igale arendajate soovile. Miskipärast pole kõnealust dokumenti võimalik leida avalikust dokumendiregistrist, mis lisab vandenõuteoreetilistele spekulatsioonidele hoogu juurde. Samas 2017. aasta aprillis, kui Eesti Päevaleht Est-Fori soovide nimekirja ühes oma artiklis esmakordselt ära toob, ei tekita see mitte mingit furoori. Keegi ei tõsta kisa ega süüdista valitsust sobingus. Aastaga on kontekst tundmatuseni muutunud.
Mullu sügisel andis Est-For pressiteate vahendusel teada, et jäädi 2,9 miljoni euroga miinusesse. See oli summa, mille investorid lõpuks omast taskust välja pidid käima. Peamiseks kuluallikaks olid tõenäoliselt Raidla ja Liiva büroode esitatud arved. Liiva polnud seejuures ainuke suhtekorraldaja, kellega koostööd tehti. Valitsussuhete vallas nõustas Est-Fori 2016. aastal loodud Miltton Nordics, mille asutajate hulka kuulus näiteks endine Reformierakonna peasekretär Martin Kukk ning meeskonda endine sotside peasekretär Randel Länts, endine IRL-i kommunikatsioonijuht Gerrit Mäesalu ja lühiajaliselt ministriametit pidanud Rannar Vassiljev – kõik tugevate sidemetega ekspoliitikud.
Nüüdseks on Liiva kommunikatsioonibüroo JPL ning Miltton Nordics pannud leivad ühte kappi. Est-Fori projekti võib pidada nende esimeseks ühistööks. Ühiste jõududega suudeti aasta jooksul avalikkust miljardiga lummata. 2017. aasta detsembris tellitud avaliku arvamuse monitooringus pooldab arendajate ideed 32 protsenti küsitletutest, vastaseid on selleks hetkeks 15 protsenti. Halvaks üllatuseks on aga avastus, et rohkem kui pooled küsitletutest pole miljardiprojektist midagi kuulnud. Uuringu tulemused avalikustatakse alles veebruaris, kui tehas laiutab juba lehtede uudiskülgedel. Paraku valedel põhjustel.
Autor: Ave Taavet