2. OSA
ERIPLANEERINGU
HOOKUSPOOKUS
Arendajad valisid oma idee realiseerimiseks riikliku eriplaneeringu meetme. See oli 2015. aastal planeerimisseaduse põhjaliku muutmise tulemusena tekkinud uus planeeringu liik, mis oli mõeldud riikliku tähtsusega objektide rajamiseks. Praktikas ei olnud seda veel kordagi otsast lõpuni läbi tehtud. Ja arvestades tselluloositehase eriplaneeringu katkestamist enne, kui sisuline töö alata jõudis, tuleb esimest näidiskaasust jätkuvalt oodata.
Võib-olla on isegi hea, et sisuliste tegevusteni ei jõutud. Eriplaneeringu algatamise käigus tehti järjepanu küsitavaid otsuseid, mille korduvad vaidlustamised eri kohtuastmetes annavad tunnistust õigusloomest, mis ei järgi seaduse mõtet, milles põhimõttelisi muudatusi tehakse vastavalt olukorrale ja kus otsustaja täidab temal lasuvat põhjenduskohustust pealiskaudselt. Probleemseid episoode on tselluloositehase eriplaneeringu algatamisel mitu. Keskse süüdistuse võiks nende põhjal sõnastada kuidagi nii: riigivõimust sai instrument ärihuvide elluviimisel.
Episood nr 1 ehk kuidas eraarendusest saab suure riikliku huviga projekt
Mis muudab eriplaneeringu nõnda eriliseks? Riikliku eriplaneeringu puhul (eksisteerib ka kohaliku omavalitsuse eriplaneering) on selleks asjaolu, et kohaliku omavalitsuse territooriumil teeb valla- või linnavõimu asemel ühtäkki ruumilise planeerimise osas otsuseid riik. Ja mitte ainult konkreetse planeeringuga seotud otsuseid. Riiklik eriplaneering muudab kehtetuks ka kõik sellega vastuolus olevad kohaliku omavalitsuse planeeringud. See läheb vastuollu demokraatia ühe peamise alustalaga – otsuseid tuleks teha inimestele võimalikult lähedal, nii et neil oleks võimalik oma elukeskkonna kujundamises kaasa rääkida. Eriplaneeringu meetme kaudu väitis seadusandja, et teatud juhtudel on riigi huvid niivõrd kaalukad, et seda põhimõtet võib eirata. Siin ei aita ka ametnike ja poliitikute tselluloosisaaga käigus kõlanud kinnitused, et omavalitsuse nõusolekuta ei hakka riik ühtegi eriplaneeringut kehtestama, sest seadus nõusoleku küsimist ei eelda.
Kohaliku omavalitsuse paneb eriplaneering täbarasse olukorda. Planeerimisseaduse järgi on tal eriplaneeringu menetlemisel täpselt sama palju sõnaõigust kui tavakodanikul, st õigus teha omapoolseid ettepanekuid. Puudub aga võimsaim kõigist relvadest planeerimismenetluses – vetoõigus. Eriplaneeringu meede loodigi selleks, et riigil oleks võimalus tülikatest omavalitsustest ringiga mööda minna. Liiga palju oli hakanud tekkima näiteid sellest, kuidas mõni riiklikult oluline ehitis jääbki ainult ideeks paberil, sest kuskil on ärganud kohalik kogukond, kes näeb selles müra-, haisu- või keskkonnareostuse ohtu. Kord on reostusohtlik objekt liiga lähedal inimasustusele, siis jälle tuuakse argumendiks puutumata loodus, mis peakski puutumata jääma. Nii on näiteks kaks korda katkenud Kagu-Eesti prügila rajamise plaan. Samamoodi kulges käänuliselt Rail Balticu trassi kooskõlastamine omavalitsustega. Uut planeerimisseadust koostama asudes sooviti säärastele keerulistele patiseisudele lahendust pakkuda. „Me ei saa takerduda lõpututesse vaidlustesse, sest meil on neid asju riigina vaja. Meil on vaja radarit ja keskpolügooni.“ Nii põhjendab eriplaneeringu meetme vajadust planeerimisseaduse üks autoritest Sandra Mikli. Tema hinnangul on omavalitsustele reserveeritud piisavalt kaalukad õigused protsessi mõjutamiseks.
Mikli tsitaadist ilmneb, et riikliku eriplaneeringuga hakatakse rajama selliseid objekte, mis on riigi jaoks eluliselt vajalikud. Tegelikult on planeerimisseadus suure riikliku huviga ehitiste ringi püüdnud piiritleda nii valdkondade kui ka konkreetsete näidetega. Valdkondadena on mainitud näiteks riigikaitset, energeetikat, jäätmemajandust või maavarade kaevandamist. Konkreetsete objektidena aga mh riigimaanteed, kõrgepingeliine, torujuhet, ohtlike jäätmete lõppladestuspaika, rahvusvahelist lennujaama või sadamat. Mikli väitel lähtuti seadust koostades arusaamast, et mõlemad nimekirjad on suletud ja lõplikud. Rahandusministeerium on algusest peale väitnud, et objektide nimekiri on suletud, valdkondade oma aga avatud. Kohtuvaidluste tulemusena on samale järeldusele jõudnud ka Eesti õigussüsteem. Seaduste kirjutamine on peen kunst. Nii algab ka valdkondade nimistut sisaldav lause sõnadega: „Riigi eriplaneering koostatakse eelkõige maakonnaüleste huvide väljendamiseks...“ On tõlgendamise küsimus, kas „eelkõige“ käib lauset lõpetava valdkondade loetelu, maakonnaüleste huvide või mõlema kohta. Just sellistele peensustele kohtuvaidlused eriplaneeringu algatamise üle hiljem keskendusid, sest tselluloositehast ei olnud mainitud objektide loetelus ega puidukeemiat valdkondade hulgas.
Lisaks rohkem või vähem avatud nimekirjadele sisaldab planeerimisseadus ka mitmeid määratlemata õigusmõisteid, mille osaval sisustamisel muutub eraarendaja initsiatiiv „suure riikliku huviga“ projektiks. Est-Fori valitsusele esitatud taotluses põhjendatakse suurt riiklikku huvi näiteks positiivse mõjuga Eesti makromajandusele, kohalikele metsaomanikele, taastuvenergia tootmisele ning määratlemata suunaga mõjuga siinsele pinnaveele. Riigi jaoks on need põhjendused piisavad. Hiljem, kui on vaja eriplaneeringu algatamiseks suurt riiklikku huvi tuvastada, hakkavad keskkonnaministeerium ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) laenama arendajatelt mitmeid põhjendusi.
Selle üle, kas tselluloositehas on seaduse mõttes riikliku eriplaneeringu objekt, võib ilmselt lõputult vaielda. Mikli jaoks taandub kõik küsimusele, kas Eesti riigile on seda vaja? Kohaliku omavalitsuse autonoomsuse riivamise peab üle kaaluma mingi suurem väärtus kui majanduskasvu kiirendamine, tootlikkuse suurendamine või töötleva tööstuse osakaalu tõstmine. Koostavad ju ministeeriumid tohutul hulgal arengukavasid, mis koosnevad kümnetest eesmärkidest ja sadadest alapunktidest. Kindlasti leiab igasuguse arenduse puhul midagi, mis mõne riikliku strateegiadokumendi punktikesega haakub, aga kas seal andmemassiivis ikkagi peitub ammendav vastus Mikli esitatud küsimusele? Seejuures pole Mikli ainus ninapidi uue planeerimisseaduse koostamise juures olnud isik, kelle jaoks arendajate valik tuli üllatusena. Siim Kiisler vastutas seaduse kokkupaneku ajal regionaalministrina planeeringute valdkonna eest. Ka tema ütleb, et seadusesse eriplaneeringu loogikat sisse kirjutades ei pidanud mitte keegi silmas erainvestorite projekte. Selle peale isegi ei mõeldud mitte. Hoolimata sellest, et kõrgeim kohtuinstants on omapoolses hinnangus hiljem leidnud, et juriidiliselt kvalifitseerub ka eraarendus riikliku eriplaneeringu alla, oli tegemist tõlgendusliku finessiga, mis ei järginud algset seaduse mõtet. See oli otsitud lahendus, mis elimineeris võrrandist kohaliku omavalitsuse.
Episood nr 2 ehk kuidas tellida endale sobivat seadust
Arendajatel oli siiski üks väikene probleem, isegi kui valitsus otsustab nende taotluse rahuldada. Nimelt oli riikliku eriplaneeringu menetlemine seaduse järgi üle antud rahandusministeeriumi planeeringute osakonnale, kuid raha neile selleks polnud eraldatud. Raha pidi tulema koos riigi huviga. Antud juhul oli tegemist aga eraarendaja initsiatiiviga, millel on kattuvusi riigi strateegiliste eesmärkidega. Riigil polnud plaanis poolt miljonit eurot, mida hinnanguliselt peeti eriplaneeringu maksumuseks, välja käia. Olukorra lahendamiseks tuli kiirkorras muuta planeerimisseadust nii, et uuringute eest oleks võimalik tasuda ka huvitatud osapoolel. Rahandusministeeriumis asutakse tempokalt muudatusettepanekut välja töötama. Paralleelselt koostatakse Raidla õigusbüroos ka arendajate versiooni seadusemuudatusest. Lõpuks läheb käiku ministeeriumi nägemus, mis läheneb rahastusprobleemile terviklikumalt, st huvitatud osapool saab õiguse uuringute eest tasuda ka teiste planeeringuliikide puhul.
Nimelt on planeerimismaailma kolm osapoolt juba aastakümneid omavahel sahkerdanud. Eraarenduste planeerimine näeb tavaliselt välja niimoodi: on ärimees või grupp ärimehi, kes soovivad mõne omavalitsuse territooriumile oma ettevõtlushuvide realiseerimiseks püstitada mingi ehitise. Et seda teha, tuleb ärimeestel viia taotlus linna- või vallavalitsusse, kellel on seadusest tulenev kohustus planeeringute koostamist korraldada. Paraku on praktika selline, et ka kohalikel omavalitsustel pole raha ja ametnikke, et seda ülesannet nõuetekohaselt täita. Soove püstitada mõni vabrik või laohoone jõuab suuremate omavalitsuste lauale lihtsalt niivõrd palju. Tegelikud planeeringute koostajad on planeerimiskonsultandid – nemad panevad ärimeeste ideed ruumiliselt paberile, kontrollivad vastavust kehtivate regulatsioonidega ning vajadusel koostavad keskkonnamõjude hindamise aruande. Pikka aega maksid ärimehed otse konsultantidele, et need teeksid planeeringu valmis. Omavalitsusele jäi üle see kas kinnitada või tagasi lükata. Kuna see tundus liiga avaliku „skeemitamisena“, siis nüüd on paljudes omavalitsustes hakatud sõlmima kolmepoolseid lepinguid. Paraku on tegemist kosmeetilise muudatusega, mis ei muuda probleemi sisu – omavalitsustel pole piisavat mõju planeeringulahenduse üle otsustamisel. Kolmepoolsed lepingud näevad ette, et ärimehed tasuvad planeeringu eest, kuid enamasti tähendab see ka endale sobiva konsultatsioonifirma leidmist. Sellest firmast saab loomulik liitlane ärimeestele, kellega koos üritatakse veenda kohalikku omavalitsust, mitte vastupidi. Sellega on saavutatud kõigest näiline läbipaistvus, kus kaotajaks jäävad avalikkuse huvid, mida seaduse kohaselt peaks esindama kohalik võim.
Tselluloositehase eriplaneeringu raames jõustunud seadusemuudatus toob sellesse hämarasse maailma veidi õiguslikku selgust. Nüüd ei pea enam skeemitamist pelgama, sest see on seadustatud. Eraarendaja võibki seadusest tulenevalt uuringud kinni maksta. Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna juht Tiit Oidjärv peab seda tselluloosisaaga ehk kõige positiivsemaks järelmiks. Juba aastakümneid vohanud praktika sai viimaks seadusliku kuju. Samas rõhutab Oidjärv, et uus regulatsioon puudutab ainult rahastamist. Nii tuleks planeerija edaspidi leida hankega, mille korraldamine ja võitja valimine on kohaliku omavalitsuse või ministeeriumi ülesanne. See peaks välistama olukorra, kus ärimehed leiavad endale meelepärase planeerija.
Allikas: ERR
Tiit Oidjärv saates “Suud puhtaks”
Mitte kõik ei näinud olukorda nii helgetes toonides. Riigikontroll leidis, et muudatus võimaldab arendajal planeeringu koostamist kallutada, Mikli nägi selles korruptsiooniriski, seadusemuudatuse välja kuulutanud president pidas aga vajalikuks lisada, et seaduse menetlemine parlamendis ei vastanud läbipaistva, üksikasjaliku ning kaasava õigusloome tavadele. Sellega osutas Kaljulaid seaduseelnõu menetlemise kiirusele: kolm lugemist läbis eelnõu riigikogu suures saalis kahe nädalaga ning muudatusettepanekute tegemise aega lühendati kümnelt tööpäevalt kahele. „Selline kiirkonas menetlemine ei jäta võimalust sisukaks parlamentaarseks debatiks,“ leidis riigipea.
Tõepoolest, aprillis 2017 oli seaduse muutmisega kiire. 30. jaanuaril oli Est-For esitanud valitsusele taotluse eriplaneeringu algatamiseks. Seadusest tulenevalt oli valitsusel nüüd kolm kuud aega, et sellele reageerida. Kell oleks kukkunud 30. aprillil. Arendajad tegid meedia vahendusel omalt poolt kõik selleks, et seda survet kuklas ka tuntaks. Juba märtsis anti valitsusele mõista, et Eestis on planeeringu ja keskkonnalubade menetlus hirmuäratavalt pikk. Selle ajaga võib isegi „tuhin üle minna“, ütleb Kohava väljaandele Eesti Mets. Kui Soomes sai Äänekoski tehas kõik vajalikud load kaheksa kuuga, siis Eestis võtvat see aega vähemalt kaks ja pool aastat. „Me ei otsi mingeid erisusi, aga me saame paluda valitsust ja ametkondi mitte kasutada maksimaalseid tähtaegu,“ edastab Polli meedia vahendusel miljardiprojekti eestvedajate palve. Kui valitsus head tahet ei näita, vihjatakse ka võimalusele kolida investeering Lätti. Eestis hoidvat arendajaid ainult patriotism.
See sõnum ei jää poliitikute seas tähelepanuta. Ettevõtlusminister Urve Palo paar nädalat hiljem meediale antud kommentaar kordab sisuliselt arendajate seisukohta: „Arvestades tänaseid mitmeaastaseid menetlustähtaegu raugeb ettevõtja soov ettevõtet rajada enne, kui nende protsessidega üldse kuhugi jõutakse.“ Tähelepanuväärne on ka ainus sõnavõtt, mis planeerimisseaduse eelnõu kolmel lugemisel riigikogu saalis kõlab. Reformierakondlane Meelis Mälberg leiab nimelt, et muudatuse näol on tegu mõistliku sammuga, kuid saaks veel paremini: „Me ei peaks poolel teel peatuma. Uue ettevõtte saab Eestis asutada paari tunniga. Võiksime võtta eesmärgiks, et planeerimisprotsess oleks võimalik ära teha paari kuuga. [...] Avaliku sektori ülalpidamiseks vajaminevat raha teenib vaid ettevõtlus ja seda ei tohi liigne bürokraatia lämmatada ega piirata.“ Arendajate jutupunktid puidu väärindamisest, tulust sajale tuhandele metsaomanikule ning Põhjamaade eeskujust on kõik kenasti Mälbergi sõnavõttu põimitud. Jääb mulje, nagu oleks rahvasaadik maha lugenud ettevõtjate koostatud reklaamteksti. Lõpuks võetakse seadus vastu 77 poolthäälega, ühtegi vastuhäält pole.
Lõik Meelis Mälbergi kõnest Riigikogu istungil
(4:45-5:41)
Episood nr 3 ehk kuidas oma tahtmine maksma panna
Muster survestamise teel saadud meelepärastest otsustest kordub eriplaneeringu ala kitsendamisel. Seadusest tulenevalt on võimalik eriplaneering algatada kogu Eesti ulatuses või valida selleks kitsam piirkond. Pole aga ühtegi paragrahvi selle kohta, kuidas kitsendamine peaks toimuma või mitu piirkonda selle tulemusena peaks sõelale jääma. Kuigi jaanuaris peetud pressikonverentsil väidavad arendajad, et nemad käsitlevad võimaliku planeeringualana kogu Eestit, on tegemist avalikkusele valetamisega. Juba 2016. aasta novembris, enne idee avalikustamist viib Est-For läbi geoinformaatilise analüüsi tehase rajamiseks sobiva maa-ala leidmiseks. Analüüsitakse ainult Suur-Emajõe piirkonda, sest see on väidetavalt ainus ala, kuhu säärase tehase rajamine oleks majanduslikult otstarbekas. Mujal on probleemiks konkureerivate sadamate lähedus või kaugus toormaterjalist.
Oma taotluses eriplaneeringu algatamiseks käivad arendajad kohe ka asukohasoovi välja: Emajõe-lähedane piirkond Tartu- ja Viljandimaal, kaugus jõest 5–10 kilomeetrit. Esialgselt ministeeriumide kooskõlastusringil nõustub MKM arendajate seisukohaga, kuid keskkonnaministeerium märgib, et alternatiividena võiksid sobida veel ka Pärnu ja Narva jõgi.
26. aprillil allkirjastatud eriplaneeringu algatamise korralduses on planeeringualana märgitud aga lisaks Tartu- ja Viljandimaale ka Põlva-, Pärnu- ja Jõgevamaa. Kirde-Eesti välistatakse, kuna see asuvat puiduressursist liiga kaugel. Arendajatele pole selline asjade käik meelepärane. Rohkem asukohti tähendaks suuremat aja- ja rahakulu. Majanduslikud kalkulatsioonid on nende jaoks Pärnu variandina niikuinii juba välistanud. Nädal aega hiljem saadavad nad valitsusele ultimatiivse sisuga kirja, nõudes eriplaneeringu ala kitsendamist nende algses taotluses ettenähtud piirides. Meedias kostub taas arendajate ähvardav kõnepruuk. „Need investorid, kes meie taga on, ei ole valmis seda tehast mujale tegema. Ja kui ükskõik mis põhjusel, olgu see argumenteeritud või mitte, me seda tehast sinna rajada ei saa, siis meie poolt jääb see üldse Eestisse tegemata,“ ütleb Kohava Postimehele. Uuesti survestatakse valitsust jutuga Lätti kolimisest. Ja taas kord läheb valitsus selle jutu peale liimile. Korraldus saadetakse ministeeriumidesse uuele kooskõlastusringile ning teistkordselt saavad MKM ja keskkonnaministeerium oma seisukohti avaldada. Võrreldes märtsikuuga pole MKMi arusaam muutunud, küll aga leiab keskkonnaministeerium ühtäkki, et Pärnu jõele sellist tehast rajada ikkagi ei saa: tegemist on suures ulatuses Natura 2000 alaga, mis on Eesti tähtsaim lõhejõgi. Toonane keskkonnaminister Marko Pomerants ministeeriumi vastustes mingit ebakõla ei näe – märtsis lähtuti vee piisavusest, mais keskkonnakaitselisest kaalutlustest. Viimase järgi on Pärnu jõgi tundlikum kui Emajõgi, kuigi ka Emajõega piirneb 4 suurt looduskaitseala.
Planeeringuala piirkond.
Arendajatele vastu tulemine toob siinkohal kaasa järjekordse juriidilise mitmetimõistetavuse. Seaduse järgi kaheetapilise eriplaneeringu esimene faas on asukohavalik. Selleks peaks eri asukohti omavahel võrdlema. Hiljem väitsid ministeeriumi ametnikud küll järjekindlalt, et omavahel hakataksegi võrdlema 52 asukohta. Lihtsalt need piirnesid juhtumisi kõik sama veekoguga ja asusid üksteisele võrdlemisi ligidal. Hilisemad tehase kriitikud oleksid soovinud näha, et kaalumisele võetaks lisaks Emajõele ka Pärnu ja Narva jõgi ning lisaks keskkonnamõjule tehtaks eriplaneeringu raames mh ära ka majanduslikud arvutused tehase tasuvuse kohta igas piirkonnas – alles seejärel saab hakata asukohti omavahel järjestama. Praegu juhtus aga nii, et arendaja oli osa eriplaneeringu jaoks tarvilikke uuringuid iseseisvalt juba eelnevalt koostanud ja kasutas saadud tulemusi valitsuse survestamiseks, et asukohavaliku etapis oleksid laual ainult nende jaoks majanduslikult meelepärased variandid. Veel enam, kui hiljem heideti Tartu linnavõimule ja teadlastele ette, et Emajõe välistamine ilma uuringuteta ei kõlba kuhugi, siis keskkonnaministeerium välistas Pärnu jõe ilma ühegi uuringuta. Argumente oli kooskõlastuskirjas kordades vähem, kui neid hiljem Emajõega seoses esile kerkis. Ametnike õnneks sai kooskõlastamisega tegeleda vaikselt e-kirju põrgatades.
Kui aga tõepoolest tundus mõistlik asukohavalikul lähtuda majanduslikest kaalutlustest, mistõttu lõpuks kaks alternatiivset piirkonda nimekirjast maha tõmmati, siis jääb arusaamatuks, miks riik sel hetkel – kui oli näha, et riikliku eriplaneeringu esimene etapp on muutumas farsiks – arendajatele mõnda alternatiivset planeeringuliiki välja ei pakkunud. Geoinformaatiline analüüs pidi andma puidutöösturitele vastuse, milline neist 52 Emajõe-äärsest asukohast on majanduslikus mõttes kõige magusam. Selles asukohas oleks võinud algatada kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu. Põhjendused, nagu oleks mitmes omavalitsuses korraga planeeringu algatamine olnud ühiskonda eksitav, tunduvad otsitud, kuna sama saaks öelda kogu senise tselluloositehase eriplaneeringu algatamise menetluse kohta. Pomerants leiab Väimela kanala näitel, et sõltumata planeeringu liigist oleks lõpptulemus jäänud samaks – palju emotsioone, vähe teadmisi. Ta kahtleb, kas niivõrd keeruka projekti puhul oleks omavalitsusel olnud üldse sellist kompetentsi, mida arendajatele ja konsultantidele tasakaaluks vastu pakkuda. Ministeeriumis oleks seda leidunud rohkem.
Eriplaneeringu mõte oli vaagida, kas arendajate majanduslik kaalutlus kaalub üles võimaliku keskkonnakahju. Näiteks Tartu maavalitsus, kes omapoolses arvamuses eriplaneeringu algatamise kohta soovitas ala laiendada Ida-Virumaale, põhjendab seda Peipsi ja Läänemere erineva reostustaluvusega. Kui toormaterjali transport Kirde-Eestisse on kallim, siis suuremad kulutused Emajõe-äärsetele puhastusseadmetele võivad selle efekti nullida. Maavalitsus vihjab kummastavale olukorrale, kus kuskil olid ettevõtja majanduslikud kalkulatsioonid, mis aitasid välistada füüsiliselt ja funktsionaalselt sobivaid piirkondi, kuid teisalt ei avaldatud kuni lõpuni välja, mida mõistetakse termini all „kõige moodsam tehnoloogia“ või milliseid puhastusseadmeid hakatakse kasutama. Ka need peaksid olema arvutuskäikude osad, mis muudab tasuvusanalüüside lahtisidumise keskkonnamõjude hindamisest meelevaldseks.
Est-Fori projekti puhul pärinesid kõik arvud arendajatelt. Riigil polnud ette näidata arvutusi majanduslike argumentide vaidlustamiseks.
Õpetlik on siinjuures ka praegu arutluse all olev Helsingi-Tallinna tunneli eriplaneering. Tegu on eraarendajate initsiatiiviga, millele riik pole seni rohelist tuld andnud. Selle asemel nõuab rahandusministeerium tunneli äriplaani kohta järjest uusi ja detailsemaid andmeid. Põhjuse selleks annab MKM-i tasuvusanalüüs 2018. aastast, mis prognoosis kordades väiksemaid reisijate ja kaubavedude numbreid. Niisiis riigil on tunneli arendajatele vastu panna omapoolsed arvutuskäigud, mis annavad aluse kriitiliste küsimuste esitamiseks. Est-Fori projekti puhul pärinesid kõik arvud arendajatelt. Riigil polnud ette näidata arvutusi majanduslike argumentide vaidlustamiseks. Mikli leiab, et eelvaliku jaoks oleks riik võinud ise tellida mingi tasuvusanalüüsi, nagu seda Rail Balticu puhul tehti (siinkohal tasub muidugi mainida, et ükski tasuvusanalüüs pole Rail Balticu kriitikuid vaigistanud ja võimalik, et analüüsist endast oleks kujunenud hiljem kriitikaobjekt).
Episood nr 4 ehk kuidas reostust normaliseerida
Miljardiprojekti eestvedajad olid teinud valiku Suur-Emajõe kasuks teadmises, et Emajõe keskkonnaseisund on hinnatud halvaks. Est-Fori 2016. aastal valminud eeltööde dokumendis on alapeatükk „Emajõe seisund“, kus peamised probleemid kenasti üles loetud. Kuigi avalikkusele edastati sõnumeid keskkonnasõbralikust tehasest, siis paralleelselt võis terav vaatlejasilm tuvastada märke tselluloositööstusega kaasneva reostuse normaliseerimisest.
Nädalapäevad enne eriplaneeringu algatamist ilmub riigihangete infosüsteemi pealtnäha täiesti tavaline keskkonnaministeeriumi hange. Ministeerium soovib tellida analüüsi ühele Euroopa Liidu veepoliitika direktiivi artiklile. Täpsemalt soovitakse teada, mis juhtudel võib pinnaveekogu seisundiklass langeda. Kõigil liikmesriikidel on seadusest tulenev kohustus veekogude seisundit hinnata ning pikemas perspektiivis tagada hea seisundiklass. Emajõe seisundiklass oli eri põhjustel hinnatud halvaks. Nüüd tundis keskkonnaministeerium miskipärast huvi erandite kehtestamise vastu antud valdkonnas. Keskkonnaministeeriumi väitel algatati hange seoses uue veeseaduse koostamisega. Samas teatab Est-Fori konsultant Juhan Ruut 2017. aasta 7. novembril riigikogu keskkonnakomisjoni istungil, et juhul, kui uuringutest peaks selguma, et Suur-Emajõe vee kvaliteet halveneb, tuleb erandit taotleda Euroopa Komisjonist. Tehase kriitikud viivad need kaks juhtumit hiljem omavahel kokku. Pilt, mis avaneb, ei ole ilus. Tundub, et riik otsib juriidilisi õigustusi Emajõe reostamiseks veel enne, kui uuringud on alanud.
Et miljardiprojekti rajamiseks üritatakse taganeda Euroopa Liidu ees võetud kohustusest Emajõe veeseisundit parandada, vihjab ka 2017. aasta suvel valminud eriplaneeringu lähteseisukohtade ja mõjude hindamise väljatöötamiskavatsuse (VTK) eelnõu. Ka see dokument mainib erandi seadmise võimalust, kui kavandataval tegevusel on negatiivne mõju veemajanduskava eesmärkidele, millest peamine puudutab seisundiklassi. Olgu siinkohal küll märgitud, et samas eelnõus leidub mh ka lause: „Emajõe ja Peipsi järve veekogumi seisundiklass ei tohi veevõtu ja heitvee ärajuhtimise tulemusel muutuda halvemaks.“ Euroopa Liidu ees olime aga võtnud märksa ambitsioonikama eesmärgi seda parandada.
Otsus eriplaneeringu algatamiseks oli Est-Fori jaoks Pyrrhose võit – eesmärk küll saavutati, aga ise laoti ka vundament hilisemale protestile.
Nimetatud eelnõus räägitakse muudest planeeritava tselluloositööstusega mitte seotud meetmetest, mis vähendavad tehase rajamisega kaasnevat võimalikku mõju. Mitmed eriplaneeringu jätkamist pooldanud inimesed räägivad mulle samuti võimalusest tehase keskkonnamõju muud moodi kompenseerida, näiteks Tartu linna puhastussüsteeme paremaks timmides. Oidjärv sai asjast aru nii, et kusagil mujal paremaid puhastusmeetmeid rakendades on võimalik tehase keskkonnamõju tasakaalustada. Kiisler selgitab seda loogikat pikemalt: „Kui mingit ainet tuleb põllu pealt 100 ühikut või kuskilt torust kolm ühikut, siis on küsimus, milline on optimaalsem tegevus, et EL-i eesmärke saavutada. Valitsus oleks saanud esitada arendajatele tingimuse, et kui lisatakse kolm ühikut reostust, siis peavad nad kümne ühiku võrra hajareostust mujalt kokku koguma.“ Keskkonnaministeeriumi esindajate väitel oli tegemist alternatiivsete meetmetega, mida sooviti analüüsida selleks, et kõik võimalused oleksid hiljem laual.
Loetletud episoodide probleemsus väljendub enamasti tehnilistes detailides, mis on olemuslikult kuivad ja keerulised. Need on tihti peidetud dokumentidesse, mille peale inimene tänavalt mitte kuidagi juhuslikult ei satu. Ja üks dokument moodustab ainult ühe killu sellest raskesti läbi näritavast mosaiigist, mis pealegi kippus mattuma sügavale avalikkust uinutava PR-juttu alla. Nende kildude süstematiseerimine oleks võinud olla ajakirjanduse ülesanne, kuid meedias käsitleti probleemseid episoode reeglina eraldi. Mõnda siin mainitud episoodi pole ajakirjandus kordagi kajastanud. Seetõttu seisnes ka tehase suhtes skeptiliste kodanikuaktivistide töö esialgu kõikide pusletükkide kokku kogumises ja hindamises. Signaal tuli esmalt mürast puhastada. Küll aga võib öelda, et otsus eriplaneeringu algatamiseks oli Est-Fori jaoks Pyrrhose võit – eesmärk küll saavutati, aga selle saavutamist ilmestanud poliitilise käteväänamisega laoti ise ka vundament hilisemale protestile. Kogu eelnev töö avalikkuse meelsuse kujundamiseks visati sellega prügikasti.
Siiani oli arendajate projekt kulgenud viperusteta, kuigi taustal on metsast kostnud juba mõnda aega sõjatrummide helisid. Metsast tulebki esimene vastulöök. Kaks päeva pärast eriplaneeringu algatamist korraldab kodanikuliikumine Eesti Metsa Abiks Tartu Raekoja platsil esimese tehasevastase meeleavalduse. Erksama meelega inimesed on miljardi lummusest juba vabanenud.
Autor: Ave Taavet